ja taimestiku) erinevuste alusel. Eesti ala on küll väike, kuid maastikuliselt mitmekesine. See tuleneb maastike aluseks olevate, viimase mandrijäätumise ajal ja järel moodustunud, erineva kivimilise koostise ja kujuga pinnavormide rohkusest. Vee liikumine ja ainese ümberpaiknemine ning sellest lähtuvalt muld- ja taimkatte kujunemine on neil toimunud erinevalt. Igal kivimilisel alusel on kujunenud iseloomuliku koosluse ja kasutuseeldustega maastik. Maastikuline liigestatus avaldub pinnavormide, taimekoosluste, veekogude ja rajatiste kaudu. 3 1. EESTI MAASTIKULISE LIIGENDUSE KATSETUSED Eesti maastikuteaduse nurgakiviks sai 1922.a. ajakirjas "Loodus" ilmunud Eesti geograafiline rajoneering, milles olid ära toodud TÜ maateaduse professori J.G.Granö Eesti maastikulised üksused.
2.3 EESTI MAASTIKU LIIGESTATUS Eesti maastikuline liigestatus. Eesti ala on küll väike, kuid maastikuliselt mitmekesine. See tuleneb maastike aluseks olevate, viimase mandrijäätumise ajal ja järel moodustunud, erineva kivimilise koostise ja kujuga pinnavormide rohkusest. Vee liikumine ja ainese ümberpaiknemine ning sellest lähtuvalt muld- ja taimkatte kujunemine on neil toimunud erinevalt. Igal kivimilisel alusel on kujunenud iseloomuliku koosluse ja kasutuseeldustega maastik. Maastikuline liigestatus avaldub pinnavormide, taimekoosluste, veekogude ja rajatiste kaudu. Kõige üldisema ettekujutuse maastike erinevustest annab nende jaotamine maastikurajoonideks. Need on pinnamoe suurvormidel (kõrgustikel, lavamaadel, nõgudes jms) või nende suurtel geoloogiliselt erinevatel osadel sarnastes kliimaoludes kujunenud looduskompleksid ehk geokompleksid ehk geosüsteemid, mis võivad hõlmata tuhandeid ruutkilomeetreid
annaabi.ee 
