Ma temaga nii nagu iga aasta kord õiten seisan. Rentsliten viib saasta nüüd vulisedes jõkke paastukuu... Kevadega seostub ka Visnapuu suhtumine sõtta, milles pole midagi keerulist - ta eitab seda. J Sõjast naasenud, palju sõpru kaotanud sõduri sireli püssirauda pistmine on kui kindel otsus - ei mingit sõdimist enam. Lilled, päike ja kevad on teema, mida luuletaja vastandab sõjaga. Seda väljendab ka hulga hilisem luuletus - "Sirelid õitsevad siiski", kus taas on kasutet sama motiivi. "Betoonil teras raskelt täriseb / sünk sõjamasin raskelt raksub. / Müür majal aluseni väriseb, / kui tankilint maad mööda laksub / ... / Jalgteele peletatud suurelt teelt, / ma seisan üksi varjatud alleel / bensiini suitsus. Äkki tajub / üht leebet hoovust minu meel: / oo, sirelid, te siiski õites veel! / Võim vägivaldne põrmu vajub." Näib, et seoses Ingi-tsükliga või tema isikuga üldiselt kaob Visnapuu kevadeülistus. Luuletusest "Vihkan
o lühike sisseütlev –sse asemel (jõkke, tallu, sohu, öhe), o kõige-ülivõrde asemel lühike (parim, suurim, sügavaim), o elustas viisiütleva (suuri silmi, avasui), o ühesõnalised tingiv ja kaudne kõneviis täismineviku kahesõnalise asemel (oleksime võinud - võinuksime, olevat olnud – olnuvat), o maks-vorm (abistamaks sugulasi). Kõik uuendused ei tulnud kasutusele o lühikesed kesksõnavormid (läind, teind, kasutet – stiilivõttena praegu) - , o no-abisünaga omastav kääne ( maja no onu ´onu maja`). Keeleuuendusele palju vastaseid. Vanema põlvkonna kirjamehed leidsid uuendused ei tohiks liiga palju erineda tegelikust keelekasutusest, peaksid sobima olemasolevasse keelesüsteemi, pooldasid keele loomulikku arengut. Aaviku uuenduslikku keelekasutust viljelesid nooremad haritlased: Villem Grünthal-Ridala, rühmitus Tarapita
annaabi.ee 
