Kõik sotsiaalsed nähtused on individuaalsed. Indiviidi motivatsioon majandust käimapanev jõud, eesmärk on alati maksimaalselt kasu saada, lähtuvalt sellest teeb otsuseid, mis on institutsioonide poolt korrastatud. Motivatsioon tekib, sest vajadused lõputud, aga vahendid piiratud (majandus ei saa kõiki õnnelikuks teha). Kes suudab enam kasumit saada ja on kõige õnnelikum = võitja. 2. Substantivistid turumajanduse printsiibid ei ole kohandatavad, kus kaubandus ei pea silmas kasumiprintsiipi (kehtib lääneühiskonnas); majandussüsteem pole määratud üksikisikute valikutega, vaid ka motivatsiooni struktuuridega (eri ühiskondades väga erinevad). Uurima peab iga ühiskonna majandust (ei saa olla eeldust). Hormanistid kritiseerisid substantiviste on romantikud, vihkasid turumajandust tahtsid seda kaotada. Põliselanikud leebed ja toredad, kellele pole vaja kasumit (korrupeerumata, saavad kõigiga hästi läbi) vastandavad seda lääneühiskonnale
Substantivistidel on kultuurispetsiifiline huvi näha erinevusi igal pool. Neile ei meeldi näha universaalseid asju, püüavad näha märke, et majandus on erinev igal pool. Tahavad näha põliselanikke romantilises valguses, kellele on võõrad lääneinimese pahed, nt kasumiahnus. Substantivistid omakorda süüdistasid formaliste selles, et kust me näeme mõnes põlisrahvaste ühiskonnas seda kasumiprintsiipi isegi formalistid ei suutnud näidata, et kasum oleks kõigis ühiskondades materiaalne. Formalistid ütlesid, et see ei pea olema materiaalne, see võib olla ka mittemateriaalne (nt presitiiz, õnn, sotsiaalne harmoonia). Kui tahetakse midagi paremat, siis on ikkagi kasumi otsimine. Formalistid olid ranged oma majandusseadustega, teisalt nende lähenemine oli väga hajus. Kas õnne saavutamine on majandustegevuse tulemus? Üsna udune, mis on siis majandus?
annaabi.ee 
