eemal olnud. Lahingus olid erinevad väosad eraldi ja moodustasid divisione või pataljone. Vibuküttide salgad seisid enamasti kolmnurkselt, nurgaga vaenlase poole. Ilmselt seisid nad üksteisest meetri-paari kaugusel ning selline asend võimaldas parimat sihtimist, kuigi seda väga palju tarvis ei länud, sest tõenäoliselt lasti nooli lihtsalt umbes mingi ala peale, kus nad tabasid vaenlaste tihedas massis ikka kedagi, kuigi vaenlaste ligemale tulles oli sihtimine rohkem võimalik ja kasulikumgi: sai lasta nt. noole otse pähe, hobuse pihta vms. Vibuküttidel oli mitmeid viise end ratsaväelaste eest kaitsta: lüües maasse puust otstest teritatud orgid, mille otsa hobused jooksid, kaevates enda ümber kraavid, mille sisse joostes hobused oma jalad murdsid, lisaks olid nad ka ise varustatud lähivõitlusrelvadega. 2.3.2 Taktika piiramisel Piiramise puhul oli alati eelis kaitseval poolel, kuna keskaja ründevõimalused olid kesised.
Kaastunne ei lase tugeval metslasel röövida väetilt lapselt või põduralt vanurilt nende vaevaga hangitud elatist, kui tal vaid lootust on leida oma jagu mujalt. Kaastunne sisendab -- lisaks mõistuslikult põhjendatud õigluse ülevale maksiimile: tee teisele seda, mida sa tahad, et tehtaks sulle -- kõigile inimestele tolle teise, loomuliku headuse maksiimi, mis ei pruugi küll olla nii täiuslik kui eelmainitu, kuid teisalt võib ehk olla kasulikumgi: tee endale head nõnda, et põhjustaksid seeläbi teistele võimalikult vähe halba. Lühidalt, just sellest loomulikust tundest, mitte eelkõige peentest argumentidest, tuleb otsida selle vastumeelsuse põhjust, mida igaüks tunneb kurja tehes, olenemata kõigist tarkadest maksiimidest. Sokrates ja teised temataolised suurvaimud võisid ju jõuda vooruslikkuseni mõistuse abil, ent inimsugu oleks juba ammu välja surnud, kui tema säilimine sõltuks ainult tema üksikute liikmete arutlustest
annaabi.ee 
