Siit tuleneb ka soovitus EL-i liikmesriikidele: harmoniseerimisel tuleks kasutada sekundaarseid õigusakte ja neis kasutatavaid termineid ning samas hoiduda varemail aegadel välja antud asutamislepingute ja nende terminoloogiate mõõduvõtust. EL-i seadusandlusega kohanemine on kõigile EL-iga ühinenud riikidele valuline protsess. See eeldab võõraste õigusloomemudelite ja võõraste keelte omaks võttu. EL-i õigusaktid osutuvad liikmeiks pürgivaile riikidele sageli kasuistlikeks ja süsteemilt tundmatuiks. Ka on selliste õigusaktide sisu seletamine tihti keeruline rohkete muudatuste ja tõlgendust muutva õiguspraktika tõttu. Võib öelda, et seadusandluse harmoniseerimise abil teostatav majanduslik integratsioon toob endaga kaasa paratamatu normdokumentide arvu kasvu kõikides integratsiooniprotsessis osalevates riikides. Normdokumentide tulv ja kasuism on EL-i integratsiooni paratamatud tagajärjed. Seda protsessi
Edasi seletab prof O.E.Taranovski: õigusnormi hüpotees võib olla väljendatud kas kasuistlikus või abstraktses vormis; kasuistlik on ajalooliselt vanem, esmane, aga abstraktne tekkis ja arenes domineerivaks hiljem. Hüpoteesi vormiline iseloom on üksüheselt seotud ka dispositsiooni iseloomuga: kasuistlik hüpotees tingib kasuistliku dispositsiooni; abstraktne hüpotees aga 4 abstraktse dispositsiooni. Märgime: üldises õigussüsteemis on pretsedendinormid kasuistlikeks jäänudki; kontinentaalses suures õigussüsteemis on abstraktne õigusnorm ja eriti tema abstraktne hüpoteesi osa nüüd põhiline. Lõpuks tuleb peatuda prof O.E.Taranovski järgmisel selgitusel: hüpotees ja dispositsioon on tema järgi mistahes õigusnormi struktuuri vajalikud (resp obligatoorsed!: J.L.) elemendid. Kriminaalõigusteaduses evivad nad aga teistsuguseid nimetusi: kriminaalõiguse normi
annaabi.ee 
