Ta kutsus Scrooge jalutuskäigule, kus kõik nähtu on varjukujud olnud sündmustest. Nad läksid seinast läbi, ja avastasid end elava liiklusega linnatänaval. Vaim peatus ühe kaubamaja ukse ees, kus Scrooge oli olnud kunagi õpipoiss. Vana Fezziwig lõpetas töö ja algas jõulude tants ja trall. Peale seda läksid vaim ja Scrooge ühe maja akna taha. Nad nägid, kuidas Scrooge pruut, kandes leinariideid, jättis Scrooge maha, öeldes talle, et nüüd on Scroogel teine ebajumal: raha ja kasuhimu. Pruut lahkus... Siis aga kerkis nende ette uus pilt, kus oli õnnelik perekond, Scrooge endine pruut oli nüüd nägus emand, tema ümber sagisid jõulumeeleolus lapsed, siis astus sisse nende isa, kes neile kinke jagas ja pärast magama saatis. Scrooge sai aru, et need oleksid võinud tema lapsed olla... Scrooge ärkas enda magamistoas, igalpool paistis valgus, ümberringi oli kõik kaetud haljaste taimedega, põrandal oli praetud kalkuneid, hanesid, ulukeid, pirukaid, pudinguid,
läind kehvaks, huulil pole naeratust. Ma olen mures, aga sinu meel mu murest ärgu ehmatagu veel. Oh, jäta see! Siis reetja oleksin; ma nii ei tee! Teist meest ei, ennem ma end ära neaks! Vaid mehetapja teist kord pulmi peaks. KOLMAS NÄITLEJA: Kibe kui koirohi. TEINE NÄITLEJA: Teist abielu kasuhimu seoks, ei saaks see armastuse tõukel teoks. Teist korda kadund kaasa tapaks ma, kui suudleks sängis teise mehega. KOLMAS NÄITLEJA: Ma usun, et nii mõtlebki ta just, kuid tihti murrame ju lubadust. Mis kirehoos me endal lubanud koos kire lõpuga see kadunud. TEINE NÄITLEJA: Las toitu maa ja valgust taevas keelab,
annaabi.ee 
