mis vajab ületamist. Sama teema on ka Karin Lutsu teistes töödes näha. "Aedniku" puhul on ta end kujutanud küll naisena, aga nagu Ants Juske on täheldanud, siis maalil kasutatud atribuutikale(hark ja kastekann) võib rakendada psühhoanalüütilist tõlgendust, mille järgi kõik piklikud ja teravad asjad sümboliseerivad mehe suguorganit ning ümarad ja õõnsad naise oma ning antud maalil hoiab aednik käes teravat harki ning on ümarale kastekannule selja pööranud. Kuna naiseks olemine talle niipalju uksi kinni hoidis, pidas Karin Luts kõigile naistele tol ajal omistatud iseloomulikke rolle vastikuks. Ometi ei häbenenud ta naiseks olemist, vaid on öelnud, et tahab olla suurem kunstnik ja naine kui kõik tema ümberolevad kitsarinnalised meeskunstnikud kokku. "Kunstnik" tundub mulle Lutsu identiteedisõja kõige "häälekama" üllitisena. 1940ndate alguses asus ta elama Tartusse ning sai tööd Pallases ehk tol ajal juba
„Suur silmatorkav objekt, kes koorumise ajal sinu läheduses viibib, on sinu ema. Püsi tema juures.“ Sellise reegli järgimine põhjustab looduses harva riski, kuna looduses ongi esimene suurem objekt, kes kooruvate linnupoegade juures viibib, peaaegu alati nende ema. Samal ajal õpitakse vältima kõiki teisi, isegi väga sarnaseid objekte: • nt kui eksperimendis on linnupoeg vermitud punase kastekannu järgi, eelistab ta edaspidi viimast sinisele kastekannule või punasele piimakannule. Ka vermimise puhul esineb tundlik periood – nt pesahülgajatel lindudel on selleks elu esimesed päevad. Peale filiaalse imprintingu (mille abil õpitakse tundma oma ema) esineb ka teisi imprintingu vorme. Nt vahetult enne suguküpsuse saabumist toimub suguline imprinting, mille käigus õpitakse tundma potentsiaalseid sigimispartnereid. Selle imprintinguvormi hilisem ajastus on tähtis, kuna paljudel
annaabi.ee 
