teed elusse ette võma?» Vana rü utel jä seisma, vahtis tük aega nagu kohkunult noormehe otsa ja üles siis vagusalt: «Te olete igapidi kena noormees ja teie silmist paistab aus mehemeel. Katsuge õne. Äge lootke minult abi, aga on õn teiega, siis jumala nimel!» «Ma täan, ma täan!» hü udis noormees rõ omutuhinal. Kuulataja ukse taga jõdis häavaevalt kõvale hüata, k,ui uks lahti läs ja rü utel Kuuno väja astus. Kui tema sammude kõin oli kojas vaikinud, tõtas ka kubjas kassisammul väja, kuuldud uudist teistele kuulutama. Vana rü utel aga kõdis toas paar korda edasi-tagasi, astus akna juurde, pükis käga pikkamisi üe nä ja habeme ja vaatas mõtes väja. «Pean ma rõ omustama, pean ma kurvastama?» «-pomises ta iseeneses. «Esimene on mõstlikum . . . Noh, tulgu mis tuleb! Kaua mul muidugi enam elada pole.» Üe taeva venisid pikkamisi kerged hõepilved, jahedast hommikutuulest aetud, kadudes lõmatult sinavasse kaugusse
sammud ja hekk varjab tema lähenemist ning tal õnnestub ehk kuulda mõni sõna vestlusest, mis näis talle nii huvitavana. Alles kümne sammu kaugusel hekist tundis ta ära gaskoonlase jutuvada. Ja kuna ta teadis, et mehed olid musketärid, ei kahelnud ta, et kolm ülejäänut on «lahutamatud», nagu nimetati Athost, Porthost ja Aramist. Võib arvata, kuidas see avastus suurendas kardinali soovi vestlust pealt kuulata. Tema silmadesse ilmus midagi kummalist ja ta hiilis kassisammul edasi heki poole. Kuid ta oli kuulnud ainult mõned ebamäärased ja arusaamatud silbid, kui kõlas hele ja lühike hüüatus, mis pani võpatama kardinali ja tõmbas endale musketäride tähelepanu. «Ohvitser!» hüüdis Grimaud. «Mulle tundub, et te kõnelete, naljahammas,» ütles Athos, tõusis küünarnukkidele ja kõrvetas pilguga oma teenrit. Seepärast ei lausunud Grimaud enam ainsatki sõna, näitas ainult sõrmega heki suunas, paljastades seega kardinali ja tema saatjaskonna.
annaabi.ee 
