On olnud erandeid, kui siksak joon puudub, siis on rästik nastikust erandatav selle järgi, et tal puuduva heledad laigud silmade juures. Nad kasvavad 60-75 cm pikkuseks. Pikimad rästiklased on gürsa ja Lõuna-Aasi ning Kagu-Aasia ahelr, pisim on stepir. Enamasti on emased pikemad kui isased. Kehal asetsevad soomused on nähtavad servadega. Pea on kolmnurkjas, hästi eraldatav rästiku kehast. Silmad on rubiinipunased, vertikaalsete "kassilike" silmateradega. Keel on tavaline, nagu madudel ikka kaheks hargnev. Rästiku siseehitus Rästik saab oma pead keha suhtes liigutada tänu sellele, et ta pea on kehaga ühendatud mitme lüli abil. Roided on tail kõigil selgroolülidel ja need moodustavad rinnakorvi kogu keha ulatuses. Rästikute selgroog on väga painduv. Kõige paremini on arenenud haistmismeel. Nägemismeel ei ole just kõige parem, enamasti näeb ainult liikuvat saaki. Rästik hingab kopsude abil
Samamoodi nagu eristatakse värvi poolest ka kasse ja lehmi... keda keegi nende välise erinevuse poolest ju segi ei aja ~ värv võib olla sama, aga suurus on erinev ja tundemärgid ka. Rästikud võivad olla 75, harva kuni 100 cm pikad, emased tavaliselt suuremad, kui isased. Soomused kehapeal on nähtavate servadega. Pea on kolmnurga kujuline, natuke võiks isegi öelda, sarnane nagu X- kujuline joonis, mis on hästi eraldatav rästiku kerest. Silmad on rubiinpunased, vertikaalsete "kassilike" silmateradega. Keel on tavaline, nagu kõigil madudel - kaheks hargnev. Rästikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, järvede ja jõgede kaldapiirkonnad, vähem ka niidud ja kuivad männikud. Rästikuid leidub igal pool Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning võivad puududa suurtelt aladelt ümberringi. Nad on väga paiksed loomad, elades kogu elu ühel ja samal kohal, liikudes vaid 60...100 m raadiuses
annaabi.ee 
