Seetõttu sõlmis osaühing lepingu MTÜ Taara Liiduga ja pani kauplusesse üles teate, millega suunati kliendid lähedalasuvasse taaravastuvõtupunkti. Harju Maakohus jättis 1.märtsi 2006. a otsusega kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata, kuna taaravastuvõtupunkt oli suletud juba mitu kuud ja oli suletud ka 6.septembril 2005. a läbiviidud kontrolli ajal. Maakohtu otsuse peale esitati kassatsioon osaühingu kaitsja poolt. Kassatsioonis leitakse, et kohus on, jättes muutmata kohtuvälise menetleja otsuse, ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kuna menetlusalune isik korraldas pandipakendi vastuvõttu müügikoha 19 vahetus läheduses, ei ole ta pannud toime tegu, milles teda süüdistatakse. Oma seisukohti põhjendades heidab kassaator esiteks kohtule ette seda, et kohus ei ole
Agone süüdistuse arutamisel keeldunud ütluste andmisest KrMS § 71 lg 2 p 2 alusel, s.o isikuna, kes on täideviijana samas kuriteos süüdi mõistetud. Prokuröri taotlusel avaldas maakohus V. L.-i ütlused, mida ta andis kriminaalasja kohtueelses menetluses esmalt tunnistajana ja seejärel kahtlustatavana, samuti tema kriminaalasja kohtulikul uurimisel. Maa- ja ringkonnakohus pidasid neid ütlusi lubatavaks tõendiks ja tuginesid neile R. Agone kohta süüdimõistva otsuse tegemisel. Kassatsioonis leiab kaitsja, et nende ütluste avaldamine ja kasutamine oli lubamatu. 11. Kolleegium märgib, et V. L.-i kohtueelses menetluses tunnistajana ja kahtlustatavana antud ütluste tõendina avaldamine ja kasutamine ei olnud lubatav. V. L.-i poolt kohtueelses menetluses ütluste andmise ajal 2010. aastal ei võimaldanud KrMS § 291 kuni 1. septembrini 2011 kehtinud redaktsioonis avaldada tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui ta keeldub