muutus kõik. Praeguse nime andis vulkaanile 1792. aastal inglise maadeuurija Geroge Vancouver oma sõbra Alleyne Fitzherberti auks, kes kandis parun St. Helensi tiitlit. Parun, Briti suursaadik ei näinud omanimelist mäge kunagi. Koordinadid: 46.20° pôhjalaiust ja 122.18° läänepikkust St. Helens oli enne 1980. aasta purset viimati aktiivne 1857. aastal. Indiaanlastest põliselanikud kutsusid seda vulkaani suitsevaks mäeks. Peale 1921 saabus Kaskaadidesse vaikusperiood. Geoloogidele, kes järgnevatel aastakümnetel Kaskaade uurisid, hakkas silma, et St. Helens oli ühtlaselt vormitud ning tema nõlvad erosioonist vähem uuristatud kui teisetel naabruses paiknevatel vulkaanidel. Spetsialistid tegid järelduse, et St. Helensi nõlvu olid vorminud sagedased pursked. Alates 1950. aastate lõpust tehtud uuringud võtsid kokku kaks geoloogi ja geokeemik nii: ,,Tõenäoliselt leiab lähema saja aasta jooksul aset purse, võimalik, et
Umbes saja kilomeetri sügavusel sülvad kivimid, hõõguvkuum magma tõuseb ülespoole ning rajab endale tee maapinnale. Teadaolevalt on mitmed Kaskaadides asuvad vulkaanid nagu Rainier, Shasta, Hood ja lasen pärast Põhja-Ameerika koloniseerimist eurooplaste poolt veel tegutsenud. St Helens oli 1980. aasta purset viimati aktiivne 1857. aastal. Indiaanlastest põliselanikud kutsusid seda suitsevaks mäeks. Pärast Kaskaadide lõunatipus asuva Lassen Peaki purskeid aastatel 1914-1921 saabus Kaskaadidesse vaikuseperiood. Geoloogidele, kes järgnevatel aastakümnetel Kaskaade uurisid, hakkas silma, et St Helens oli ühtlaselt vormitud ning tema nõlvad erosioonist vähem uuristatud kui teistel naabruses paiknevatel vulkaanidel. Spetsialistid tegid järelduse, et St. Helensi nõlvu olid vorminud sagedased pursked. Alates 1950. aastate lõpust uuringud võtsid geoloogid Dwight Crandell ja Donald Mullineaux ning geokeemik Rubin Meyer kokku järgmiselt: “Tõenäoliselt leiab lähema
annaabi.ee 
