21. detsember on apostel Tooma (uskmatu Tooma) päev. Toomas kahtles Jeesuse ülestõusmises, kuid Issand ise kinnitas ta usku. Legendi järgi kuulutas ta evangeeliumi Pärsias ja Indias ning suri seal märtrisurma. Toomapäev on aasta kõige pimedam päev ja sel päeval olid kõik tööd peale koristamise taunitavad. Keelatud oli ketramine, käsikiviga jahvatamine. Perest peresse tassiti õlgedest ja kaltsust nukku Tahma-Toomast, mis sümboliseeris mustust ja kasimatust. Leidja pidi tolle jälle edasi toimetama. Toomapäeval algavad jõuluettevalmistused. Rahvas nimetas Toomast ka mustaks Toomaks, Nõgi- Toomaks, pühaks Toomaks, maajumal Toomaks jne. Toomapäev oli suurpuhastuspäev, majades käis pühkimine ja küürimine, pesti pesu, põrandaid ja laudu, kolded ja kerised puhastati tahmast, katkiste kivide asemele pandi uued. Maja seati igati jõuluks valmis. Kui must Toomas sai majast välja aetud, siis võisid jõulud oma valgusega sisse tulla.
et Jürka oma pambuga ära läks, aimas ta, et tema palve täidetud, ja värisevate sõrmedega haaras ta Indreku käe, silmis peaaegu pisarad. Ka Indrek sai liigutatud, sest Voitinski käed tuletasid talle millegi pärast meelde tema isa käsi, kuigi nad olid palju väiksemad ja painduvamad. Saunas Indrek sai tunnistajaks inimlikule viletsusele, mille sarnast ta tänini kunagi polnud näinud. See viletsus masendas ta sedavõrt, et ta ei pannud mikski temaga kaasas käivat mustust ja kasimatust. Kõik oli viimse võimaluseni kulunud, kõik oli närus, särgist kuni sokideni, ja igal pool roomasid loomad, mis ei andnud rahu ei päeval ega ööl. Need olid mingisugused pisitillukesed, kõhetud ja eluväsinud, elust tüdinud helevalged roomajad, nagu ei suudaks omanik enda karja enam õieti toita. Oo! Indrek oli teissuguseid sama tõugu loomi näinud, hoopis teissuguseid! Tal tuli meelde keegi valla korda käiv tüse ja poolpime, poolkurt
annaabi.ee 
