Paistevälja nõo idaserval. Kahevenna kasest jutustab admiral Johan Pitka raamatus "Elu ja Surm". Ühel kevadisel päeval, kui Johan oli alles väike poiss, võttis isa ta heinamaale kaasa. Seal heinaküüni juures näitas isa kaht umbes reeaisa jämedust kaske. Isa seletas, et siis, kui Johan oli veel päris-päris pisike, tuli ta niites kaarega küüni poole. Vikat lõikas täies hoos, kui äkki märkas heina sees kahte pisikest kasetaime. Tal õnnestus jätta need niitmata. Jättiski kasetaimed kasvama ja nimetas need "kahe poja kaskedeks". Üks Johani, teine Päero jaoks. Need isa sõnad jäid Johanile kui kivisse raiutud meelde. Igal sügisel, kui ta heinamaal viibis, istus ta nende kaskede all ja imestas, kui kiiresti nad kasvavad. Nende rippuvad oksad tihedate lehtedega olid armsad ja ilusad.. Tihti uinus ta karjas olles nende kaskede all. Üks kaskedest on senini alles. Võimas, uhke, oma lehtede sahinas taga nutmas seda,
võimalikke tallamiskahjustusi ja pehmematel pinnastel rööbaste tekkimist. Kui kokkuveoteede vahekauguseks raielangil tee teljest tee teljeni on 20 m, siis tähendab see seda, et oksavallialune kokkuveotee moodustab ligikaudu 20 % langi pindalast, millele kohe uut kultuuri rajada ei saa. Kinnitallatud oksavall, osaliselt masinate rataste poolt purustatuna ja pinnasega segatuna, kõduneb 5...6 aastaga ja moodustunud koheval huumusel hakkavad tavaliselt kasvama kasetaimed. Kõvematel pinnastel, kus ilmtingimata pole vaja teha kokkuveoteele oksapatja, võib oksad kokku koguda (näiteks langi äärde hunnikutesse) ja lasta toota sellest hakkpuitu. Eestis on tegutsemas juba mitmeid hakkpuidul baseeruvaid katlamaju. Maailmas kasutatakse okste kokkukorjamiseks ka teist meetodit oksad kogutakse langi äärde hunnikusse ja spetsiaalse okstepakkimismasina abil pakitakse nad tihedatesse pakkidesse. Eeliseks on oksapakkide hõlbus vedu tavalise metsaveoautoga. Okste
annaabi.ee 
