õppetunnid. Ma olin alles poisike, kui see lugu juhtus, millest ma nüüd teile räägin. Oli suvi, linnud laulsid, päike paistis ja tundsin rõõmu koolivaheaja algusest. Minu lemmikkoht oli karjamaa juures olev väike kasesalu. See oli kodust piisavalt kaugel ja seal sai igasuguseid asju teha : poistega peitust mängida, joosta, turnida, onne ehitada, talvel jääparvega mõõda kasesalu läbivat jõge sõita ja palju muud huvitavat. Kui tahtsin vahest üksi olla, oli kasesalus mõnus pikali heita, oma mõtteid mõlgutada ja kuulda linnulaulu. Niisiis koolivaheaeg oli alanud ja terve maailm oli minu päralt. Otsustasin kohe minna oma lemmikkohta ja tunda vabadust täie rinnaga. Ronisin rõõmust kaselatva ja otsustasin teha ühe vägeva lennu, olime seda poistega ennegi teinud. Jõudnud kaselatva hakkasin ennast küljele kallutama ja viskusin puust kaugemale . Sellest oleks pidanud tulema ilus lend. Tundsin kuidas õrn kihelus täitis rinda, kui langesin oma uhket
Sel päeval meenutati ka surnuid. Semik oli ainuke päev aastas, kus mälestati ka elust mitteloomulikul teel lahkunud inimesi: näiteks enesetapjaid ja hukatud kurjategijaid. Selliste inimeste haudadele viidi rituaalset toitu: värvitud mune, veini, pliine, saia. Päevale oli iseloomulik ühine söömaaeg metsas või põllul, millest võisid osa võtta nii mehed kui ka naised. Selle päeva juurde kuulusid tütarlaste traditsioonilised kogunemised: kasesalus mängiti kaskede ümber ringmänge, punuti pärgi ja ennustati nende pealt peigmeestega seonduvat. Troitsa Seda püha peeti seitsmendal pühapäeval pärast lihavõtteid. Eestis vastab troitsale ligilähedaselt suvistepühade ehk nelipühade esimene püha. Õigeusu kirik meenutab siis Püha Vaimu laskumist apostlite peale ja austab Püha Kolmainust. Rahvakalendris käsitati seda kui taimede püha ja selle sümboliks oli kasepuu. Uskumuse kohaselt
Käokannid ehivad niitusid jaanipäeva paiku. Juulist septembrini võib teeservadel ja kraaviperve- del silmata kollaseõielist käokannust, mille värsked taimed peletavad oma lõhnaga loomad eemale. Käokuld on silmapaistev eredate sidrunkollaste õitega taim. Teda esi- neb peamiselt Kagu-Eestis ja ta on võetud looduskaitse alla. Orhideelised käokeel, käopõll ja käoraamat kuuluvad samuti looduskaitse alla. 2. Kägu kukub kasesalus nii et kajab laas, suvel samas metsaalust käopõll kaunistab. Lehed on tal sedamoodi nagu põllesiilud, õied rohekollast tooni põõsa varjust piilub. q Käo teretamine Rahvalaul Kägu kukub kuuse otsas, kukku! Tare lävel tamme otsas, kukku! Tere, väike vellekene, kukku! Punapõskne poisikene, kukku! Ma toon sooja suvekese, kukku! Kibe kiini-ajaksese, kukku! Toon sull' kauni kannikese, kukku! Lõhnavlehte lillekese, kukku! Kukkukukku, leib lukku, võti vanamoori tasku
annaabi.ee 
