Kui viljakehi katsuda, vigastada, murda, lõigata vms., värvub paljudel liikidel seeneliha õhuga kokkupuutes siniseks, roosaks, punaseks, lillaks, halliks või mustaks. Seesugused seeneliha värvuse muutused on olulise süstemaatilise tähtsusega. Kõik meie puravikud peale pipartatiku on mükoriisaseened, moodustades ektomükoriisasid kõigi meie tähtsamate metsapuudega. Meie metsade levinumaid mükoriisamoodustajaid on harilik kivipuravik, kes on seotud mitme puuliigiga. Kõikide meie kaseliikidega moodustab mükoriisat kasepuravik, peamiselt männiga aga või-, lamba- ja liivtatik. Ainult männiga on seotud männi kivipuravik, pruun sametpuravik, lepaga on seotud lepapuravik ja lehisega kuld- ja lehisetatik ning lehise-õõspuravik. Peale selle, et puravikud vajavad arenguks sümbiontpuuliiki, on paljud neist nõudlikud ka mullastiku suhtes. Näiteks kasvavad vaid lubjarikastel muldadel võrk-kivipuravik, tamme-kivipuravik, mõru
Eesti metsatüüpe klassifitseeritakse erinevate keskkonnatingimuste kompleksi alusel: muld, veereziim, taimkate jne. E. Lõhmuse klassifikatsiooni alusel eristatakse metsades 2 klassi, 10 tüübirühma ja 22 metskasvukohatüüpi (8). Kasvukohatüüpe võib jagada alltüüpideks ja metsatüüpideks. Kõige levinumad looduslikud tüübirühmad on palumetsad (domineerib harilik mänd Pinus sylvestris), soovikumetsad (kaseliikidega), laanemetsad (hariliku kuusega Picea abies) ja soometsad (halli lepa Alnus incana ja kaseliikidega). Levinuimad inimtekkelised metsad on kõdusoometsad (kase ja männiga) (7). Alltüübid viitavad, et vastaval kasvukohal on kahe metsakasvukohatüübi tunnused. Enamik kaitsealuste metsade esinduslikkuse uuringuid on tehtud tüübirühmade tasandil. Üle 50% metsade kogupindalast moodustavad märjad metsad, millest ligikaudu pooled on kuivendatud alates 19. sajandist
annaabi.ee 
