Tõtt- öelda tehtigi alguses psühhedeelset muusikat LSD-pidude taustamuusikaks. Kuna psühhedeelne rokkmuusika sai oma ,,ametliku" alguse San Franciscos, kuhu olid 1960. aastate keskpaigaks liikunud palju vabameelsete hoiakutega noori, ühendati need kaks ja nii sündiski acid rock, mida võib lugeda hipiliikumise alustalaks. Kõige väljapaistvam bänd seda esindamaks on vast Grateful Dead. Ehkki tol ajal arvati, et nende näol on tegemist vaid paari karvakasvanud asjaarmastajaga, olid Grateful Deadi liikmed kõrgelt haritud muusikainimesed, kelle eeskujud olid Karlheinz Stockhausen, John Cage ja Morton Subotnick. (Scaruffi, P. (2009). Psychedelia 1965-68. [www]) Iga nende pala meenutab helide orgiat: trummid taovad LSD-tripi pulssi, elektroonilised instrumendid maalivad ekstaatilisi helimaastikke, klahvid oigavad nagu katakombidesse peidetud tondid, vokaalid moodustavad veekeeriseid. Kõike seda
Pokud on niiskes metsaaluses kasvavad mättad, pealtnäha vaiksed ja liikumatud. Tegelikult meeldib neile aga öösel vaikselt ringi uidata. Ühel pokuseltskonnal muutus aga metsaalune liiga kuivaks ning nad otsustasid ära kolida ja otsida endale uue elukoha. Mööduti mitmest niiskest metsaalusest, aga seda õiget TUNNET ei tekkinud, kuniks jõuti metsalagendikule ja märgati väikest majakest. Seekord pokud TUNDSID, et on jõudnud õigesse kohta. Majas elas aga «väike karvakasvanud vanamees» Puuko. Pokud said temaga sõbraks ja tegid temaga koos igasuguguseid vahvaid toimetusi: käisid saunas, järvel paadiga sõitmas ja ujumas. Lõpuks istutasid maja ümber igasuguseid taimi, niiet Puukko maja ei paistnudki enam üldse välja ja ühtlustus metsa ja loodusega. Charles Perrault Haldjad- Elas kord lesknaine, kellel oli kaks tütart. Üks oli ema moodi ebaviisakas ja õel ning teine isa moodi lahke ja ilus. Nagu ikka
annaabi.ee 
