Selline lähenemine eeldab loomulikult populatsiooni arvukuse teadmist. Lisaks sõltub mittekahjustava küttimismahu suurus vastava piirkonna karude viljakusest ning suremuse suurusest. Enamasti on karude suremus suurem suurema inimasustusega piirkondades (suurem inimtegevusest põhjustatud suremus talvine häirimine, hukkumine liikluses jmt.) 19922005 ametlike loendus ja küttimisandmete põhjal kütitakse Eestis keskmiselt 4,82% (min 2,3, max 6,9%) karupopulatsioonist. Karudes tähendab see protsent keskmiselt 29 karu aastas (min 12, max 40). Kõige intensiivsemalt kütiti karusi 1990ndate keskpaigas. Kuna karu kustutati 2004.a. seoses ELga liitumisega ulukite nimekirjast, siis vastavalt 2004.a. kütiti viimase 15 aasta kõige väiksem arv karusi. Peale seda on aastane kütitud karude hulk taastunud 2000ndate alguse tasemele (ligikaudu 25 karu/a). Nimetatud 2004.a
populatsioonis oleva teisest soost isendiga. See on paljude populatsioonigeneetiliste mudelite eelduseks. Kõikides populatsioonides vaba ristumist ei esine. Meenutame siin kasvõi inimpopulatsioone, kus ristutakse samasse klassi või rassi isenditega märksa tõenäolisemalt kui mõne teisega, seejuures on esimeses definitsioonis antud tingimused täidetud. Populatsioonide piiritlemine on sageli küllaltki meelevaldne. Nii räägitakse näiteks Eesti karupopulatsioonist, ehkki sisuliselt moodustavad Eesti karud Venemaa karudega ühtse populatsiooni. Märksa selgem on asi saarte ja suletud veekogudega. Nende kahe äärmuse vahele jääb lõputult palju vahevorme, kus populatsioonid on teineteisest rohkem või vähem isoleeritud. Ka inimpopulatsioonid on sageli geograafilises mõttes pidevad. Tegelikult moodustab terve Euraasia elanikkond justkui ühtse populatsiooni. Inimpopulatsioone eraldavad selles olukorras kultuurilised erinevused ja riigipiirid. 24
annaabi.ee 
