· Veelinnud kaljumaalingutel · Ilmalind loomislaulus; sukeldujalind dualistlikes loomislugudes · Uskumused Linnutee kohta: nimetused Linnurada (saartel), Kuretee (Harjumaal), Sirgutee ja Tsirgutii (Setu), ka taevatee, taevatänav, taevarida, taevapeenar, talipeenar (Läänemaa), vrd soome linnunrata, vadja taiva maatie. · Lindude seos teispoolsuse või surnute asupaigaga 26. Too välja sarnasusi ja erinevusi soome-karjala ja obi-ugri karukultuses, sellesse kaasatud rituaalides ja suulises pärimuses. Millel võiks põhineda arusaam karu ja inimese ühisest päritolust? Naise lahkumist isakodust vaadeldi kui tema surma. Tegu oli justkui neiu initsiatsiooniriitusega, kus too viidi läbi metsa (või läks ise). Rituaalset allaneelamist tootemlooma poolt mõeldi surma ühe ajutise vormina, mis hiljem asendus nahkadesse riietumisega, maskeerimisega loomaks. Laplaste pulmakommetes võrdsustatakse
mittesaks. Rahvusest, täpsemini ehk rahvustundest, mida tollal ei olnud olemas, olulisem oli sotsiaalne seisund. Saksa keele oskamine ja haridus andis võimaluse tõusuks sotsiaalsel redelil. Mats muutus uhkeks oma matsiseisusele alles 19. sajandi lõpul rahvusliku ärkamise käigus. Tegelikult tekib Eesti rahvas koos nn katkestuse kultuuriga, otsustavalt lahti rebides ennast oma talupoeglikkusest ja luterlikkusest. Tänase eestlase kultuur ei juurdu kuigivõrd kunagises ugrilises karukultuses ega kristlikus feodaalajas, vaid 19. sajandi positivistlikus teaduses ja sotsialismiideedes. Eestlaste õnnetus ja samas ka õnn on geopoliitiline asend kahe tsivilisatsiooni piiril, mis soodsal hetkel võimaldas seda positsiooni vormistada poliitilise omariiklusena. Teine kultuur on paratamatult vajalik, sest selleks, et oleks olemas mina, peab olema ka teine. Identiteet on dünaamiline ja dialoogiline, see defineeritakse suhtes Teisega. Eestis on üldine
annaabi.ee 
