kartulimardikad endast kujutavad. Tegemist on invasiivse liigiga, kes Euroopasse toodud Põhja-Ameerikast. Kuna kartulimardikas on Euroopas elutsenud juba aastakümneid ning ta on väga hea kohanemisvõimega, muutub tema leviku piiramine iga aastaga järjest raskemaks. Valisin selle teema, kuna olen ise kartulimardikatega kokku puutunud ja nende kahjustusi näinud. Referaadi käigus loodan saada uut informatsiooni, kuidas kartulimardikaid efektiivsemalt hävitada. Referaat on üles ehitatud kolmes osas: liigi kirjeldus, tema mõju põllumajandusele ning võimalused tema leviku piiramiseks. 3 1. Kartulimardikas 1.1 Liigikirjeldus Kartulimardikas (Leptinotarsa decemlineata) ehk koloraadomardikas (Joonis 1) on keskmise suurusega mardikas: pikkus 7-12 mm ja laius 5-7 mm. Tema kehakuju on paljudele poilastele omaselt kuppeljas
VAENLASED. Kartulimardika suurim vaenlane on muidugi inimene, kes peab teda üheks suurimaks kahjurputukaks. Kasutusele võetud keemilised vahendid mardika populatsioone kahandanud pole. Kõigele vastupidav mardikas paljuneb nii kiiresti, et talle ei mõju isegi kõige kaasaegsemad kahjurite vastu võitlemise meetodid. Kartulimardika looduslikeks vaenlasteks on faasan, kes sööb ta vastseid, ning mõningad põrnikad, kes söövad nii vastseid kui ka täiskasvanud kartulimardikaid. ELUTSÜKKEL. Peamine põhjus miks kartulimardikas vaatamata kõikidele temast vabanemise katsetele kogu maailmas üldlevinud on, peitub tema erakordses viljakuses. Emane mardikas muneb kartulitaime lehe alaküljele kuni 2500 muna, mis omavahel 20-80 kaupa kokku kleepunud, et olla päikese ja vihma eest kaitstud. Munad arenevad mitu päeva, vastsed hakkavad kohe pärast koorumist lehtedest toituma. Kahe- kolme nädala jooksul saavutab vastne pikkuseks
annaabi.ee 
