Oi, Endel! Sina oled veel see kõige jälgim! Algul teed näo, nagu oleksid üks õige eesti mees, aga nii kui parun vilistab, nii jooksed, saba sorus! Vedel nagu pask! Käi välja!“ (lk. 190-191). Endel vihastas sellepeale ja tõmbas põuest noa, mille peale Rein tõi oma ruudulise koti, kust tuli välja terve trobikond pisikesi musti mehikesi, kõigil kaikad käes. „Ja kõik need mehed sööstsid nagu sääseparv Õuna Endli kallale, nüpeldasid teda nagu vana kartulikotti, endal hallid habemed lehvimas. Nad kolkisid teda seni, kuni Endal vajus pikali vereloiku, ja jooksid veel siiski mööda lamaja turja ning muudkui andsid valu.“ (lk.191). Endel tahtis Reinule selle teo eest kätte maksta ning need mehikesed ära tappa. „Õuna Endel tõstis kirve ja virutas kotile vägeva mataka. Ruuduline kott kärises katki ning tekkinud avausest kargas välja tohutu trobikond kaigastega mehi. Hallide habemete lehvides hakkasid nad Õuna Endlit peksma
Liisu juurde minna ei taha - isa läks ära, raadio mängis - tüdrukul oli igav ja ta viis salaja nõelaraamatu sängi ja uuris seda, tegelikult ei lubatud seda tal teha, sest muidu võisid nõelad voodisse ära kaduda ja hiljem torkida - tüdruk ajas end lõpuks voodist üles ja pani selga oma kõige inetumad riided ning hakkas toolidega kolistama, mispeale vanaema tuppa saabus ja tüdrukut tutistas lõhkumise eest - tüdruk hakkas kartulikotti nõeluvat vanaema jälgima ja tujutsema, keeldus söömast, vanaema pööras tema tujudele ja halvasti käitumisele tähelepanu, ema mitte niivõrd, ema ei keelanud eriti, pigem tundusid talle ulakused lõbusana - tüdruk arutles, kuidas ema kartis onu, onu aga vanaema, kuid et tema ei karda kedagi, provotseeris jällegi vanaema talle ebameeldivate teemadega (punkris olevad mehed, miks vanaema neid üles ei anna jmt)
annaabi.ee 
