Don Jose vahikord ning naine lahkub. Vahetusse tuleb Jose ja väljakule tulevad vabrikutüdrukud, nende seas ka mustlanna Carmen. Carmen viskab Josele lille. Tubakavabrikus tekib tüli, selgub et süüdlaseks on Carmen, kes oli kasutanud ka nuga. Leitnant Zuniga vahistab ta ja käsib Josel teda valvata. Carmen laulab ja tantsib talle kinniseotud kätega, Jose armub ja lubab tal lahkuda. Selle eest läks Jose ise kartsa. Õhtul kõrtsis saab Carmen teada, et Jose vabaneb kartsast ning veenab teda endaga mägedesse minema. Vahepeal satub Jose vastuollu Zunigaga, kes Carmeni järele ihaleb ning Jose otsustab kaasa minna Carmeniga. Kuid Carmeni tunded ei püsi, ta armastus kuulub juba Escamillole. Jose valvab öösel mägedes kaupa, tuleb Micaela ning tahab teda sealt päästa, tagasi koju viia. Tuleb Escamillo, otsides Carmenit ning Jose saab armukadedusest vihaseks ja haarab noa. Käib võitlus. Carmen tuleb ja päästab Escamillo.
PERENAINE. Rumal! See on inimeselaps nagu sinagi. Laps on kopakese tühjaks söönud, paneb lusika käest ja silmapilguks käed kokku. Vaatab siis tänulikkude silmadega ringi. PERENAINE {peremeest müksates). Nägid, mis ta ka teha oskas? PEREMEES. Jah! {Lapse poole astudes, sõbralikult.) Kas kõht on täis? Laps vaatab temale otsa, aga ei vasta midagi. PEREMEES. Küll sa homme kõnelema hakkad! Roni nüüd ara üles ahju peale, seal on sul soe magada. Laps ei vasta ikka midagi, kaob kartsast mööda ahju peale, kus kõik vagusi jääb. PEREMEES. Noh, Margust-Manni, minge ka ara põhku! MANN. Mina pelgan! PERENAINE. Rumal! Margus läheb ka ja meie tuleme. Lapsed kaovad tagakambrisse. Jaanus on enese riidest lahti võtnud, et 6 koikusse kasuka alla pugeda; vanaema ehib ka magama minema. PEREMEES {tõmbab korraks ukse lahti ja vaatab õue). Tuisk ja sadu on järele jäänud, tähed siravad taevas
annaabi.ee 
