Heidegger pöördus tagasi Descartes`i ,,Ma mõtlen, järelikult ma olen olemas" juurde.2 Minu meelest mõtles Descartes selle lause all olemise ja eksisteerimise paratamatust. Seda pole võimalik muuta. Olemise ja eksisteerimise võiks võtta kaheks võrdväärseks sõnaks, kuna nende erinevus seisneb ainult häälduses. Kui me eksisteerime, siis järelikult me ka oleme olemas ja vastupidi. Heidegger esitas oma versiooni kartesiaanlikust cogito`st: Dasein täht-tähelt ,,sealt olemine" on termin, mida ta kasutab inimese teadvuse algseisundi kohta. Dasein erineb kartesiaanlikust cogito`st selle poolest , et on ,,alati juba" maailmas olemas, mitte aga sellest eraldi. Seal, kus Descartes kahtleb oma teadvat mõistust kui kindluse allikat ja vastandab sellele materiaalsete asjade maailma, rõhutab Heidegger meie maailmas olemise elatavat reaalsust, mitte meie enda valikut
koordineerimiseks". Sellest tuleneb vajadus eristada asja iseeneses ja asja meie jaoks, ning kogemust ja mõtlemist. Puhta mõistuse kriitika ("esimene kriitika", 1781 ) laiendab need teemad kõikidele mõtlemise kategooriatele. 1) küsimus: Mida ma võin teada? K. võttis kriitilise vaatluse alla senise metafüüsika ning püüdis anda uuele metafüüsikale kindlat tunnetusteoreetilist alust. Kanti filosoofia on subjektivistlik, kartesiaanlikust kahtlusest ja tunnetava subjekti võimalustest lähtuv, ent on siiski kindla teadmise poole püüdlev. Ennekõike asus Kant kritiseerima "täiesti isoleeritud spekulatiivse mõistusliku tunnetuse" võimalusi tõe avastamisel. Tolleaegne ratsionalism oli harjunud kogemusest juba täiesti mööda vaatama, tegeledes vaid mõistete defineerimise, dedutseerimise ja süstematiseerimisega. K. käsitles tunnetuse paratamatute elementidena nii meelelist kaemust kui ka mõistust (aru).
annaabi.ee 
