Väljaheidete piludest läbi surumisele aitab kaasa loomade liikumine söömis- ja puhkealal. 9. Sõnnikuhoidlate tüübid. )Sõnniku säilitamine põllul aunas e. patareis. Toitainete leostumise vältimiseks tuleb sõnnikuauna alus muuta veekindlaks kile või geotekstiiliga. Otse maapinnale rajatud sõnnikupatarei hoiukohta tohib kasutada ainult ühe aasta jooksul. Sõnnikuaun peab olema veekogust, allikast või karstilehtrist kaugemal kui 100m. b) Tahesõnnikuhoidlad. Lihtsaimaks tahesõnnikuhoidlaks on betoneeritud plats (joonis 5), kuhu kuhjatakse laudast eemaldatud sõnnik. Virtsa väljavalgumise takistamiseks ehitatakse sõnnikuplaadi ümber betoonist kaitserant. Eralduv virts kogutakse kokku platsi servas paiknevate kogumiskanalite abil ning hoiustatakse eraldi hoidlas. Selline tahesõnniku ladustamise viis sobib väiksematele lautadele, kus kasutatakse suures koguses allapanu (lõas-, sügavallapanul pidamine)
halva ilma tõttu. Kui kõik loomapidamishooned, kus peetakse loomi üle 10 loomühiku, saavad korraliku mahutavusega sõnnikuhoidla, kaovad põldudelt ka sõnnikulaamad. Sõnniku hoidmine põllul sõnnikuaunas on lubatud sellises mahus, mis ei ületa ühe vegetatsiooniperioodi kasutuskogust. Sõnnikuauna ei tohi kahel teineteisele järgneval aastal paigutada samasse kohta. Sõnnikuaun peab olema veekogust või allikast või karstilehtrist kaugemal kui 100 meetrit. 3. VEEHOID kudepaikades olev kalamari. Selliste reostusjuhtude võimalikkust kinnitab aeg-ajalt Pandivere allikates esinev suur ammooniumiooni sisaldus ja osade aastate kalade noorjärkude puudumine jõgedes. 3.3 Veeobjektide kaitse 3.3.1 Veeobjektide kaitse veeseaduses Veeseaduses ja selle alamates õigusaktides on määratud veehaarete, veekogude, vee-elustiku elupaikade, allikate ja karsti kaitse nõuded. Veeobjektide kaitse eesmärgiks on
annaabi.ee 
