mõistes nii ooperi kui ka oratooriumi (tegevustik minimaalne, lavastamata või vähe lavastatud) tunnustega. (Oratoorium tuleneb sõnast oratio palvesaal; need olid ruumid, kuhu koguneti palvetamiseks väljaspool jumalateenistust.) Oluliseks muutub ooper Roomas 1620ndate aastate paiku (üks esimesi olulisi Rooma oopereid oli Stefano Landi ,,Orpheuse surm" 1619), ka tänu Barberini rikka aadlisuguvõsa toetusele. Põhiline etenduste andmise aeg oli karnevaliaeg. Roomas kui roomakatoliku kriku keskuses viljeldi ooperit eelkõige rohkearvulise vaimulikkonna ja rikaste aadliperekondade toel. (Siin polnud ka üht keskset õukonda.) Mitmed kardinalid kirjutasid ise libretosid, nende seas oli ka tulevasi paavste. Siit võib järeldada, et eelistati vaimulikke teemasid näiteks pühakute elulood. Samas aga kasutati endiselt ka mütoloogilist ainestikku. Rooma oopereid iseloomustavad suured koorid, uhked dekoratsioonid, lavaefektid
sajandil kirjutas samal ainestikul Rossini) ja Cimarosa (,,Salaabielu" 1795). Itaalia teatrikorraldusest Itaalias juhtis teatritruppi impressaario, kes üüris enda käsutusse teatri, koostas trupi ja tellis ooperid. Itaalias on aasta jooksul kolm hooaega e. stagione't. Need kujunesid välja juba 17. sajandi teisel poolel, vastavalt kirikukalendrile: esimene oli sügisest kuni advendini, teine algas pärast Kolmekuningapäeva ja kestis kuni paastuajani siia langes ka karnevaliaeg, kus oli mitmesuguseid pidustusi, sealhulgas ka ooperietendusi, oli eriti rohkelt. Kolmas algas pärast 15 Ülestõusmispühi ja kestis suveni. Igaks stagione'ks pandi kokku uus trupp (eriti häid lauljaid taheti muidugi edasi endale hoida, seda ka järjest suurenevate honoraride abil). Oopereid esitati seeriana, st kavva võetud ooperit mängiti nii kaua kui publikut jätkus. Veel 19
annaabi.ee 
