318- 243 eKr), kes võttis kursi skeptitsismile, kui ta sai Platoni Akadeemia kuuendaks juhiks. Arkesilaos oli suur Pyrrhoni skeptitsismi toetaja ja ta arendas seda võrdlemisi radikaalselt edasi, kaheldes ka kahtlemise enda õigsuses. Tõenäosust pidas Arkesilaos tegeliku elu jaoks piisavaks tõekriteeriumiks ning seda väidet arendas süstemaatiliselt edasi peamiselt Karneades, kelle ajal saavutab akadeemiline skepsis oma kõrgpunkti. Karneadesele on omased samad dialektilised vaated mis Arkesilaoselgi, kuid erinevalt Arkesilaosest üldistas Karneades oma skeptilised rünnakud eetikale ja epistemoloogiale. Karneades oli ka küllaltki andeka kriitik. Seda väljendab kas või tema osalemine debattidel. Oma debattidel lähtub ta küsimusest, kas ning millises ulatuses üldse teadmine kui niisugune võimalik on. Iga teadmine on ebakindel, seda nii oma eelduste kui ka järelduste poolest. Ainus
mida filosoofid kasutavad, on oma väärtuselt enam kui küsitavad. Nende eelduseks on alati mingi ,,tõestamatu" tõde või oletus. Kui tahaksime midagi tõestamise kaudu tõeks teha, siis osutuks see lõpmatusse kulgevaks ahelaks, sest iga uus tõestusse toodav element vajaks taas tõestamist. Ainus tõeline mõeldav järeldus sellest on see, et iga teadmine, mis tahab pretendeerida kindlale tõele, on tegelikult võimatu ning mõeldamatu. Karneadesele saab omistada vaid ettevaatlikult teatud tõenäosust, milles ta lähema analüüsi varal teeb kindlaks kolm erinevat astet: ühed kujutlused on iseenesest tõenäolised, ilma et seda oleks vaja tõestada; teised kujutlused osutuvad tõenäoliseks üksnes seetõttu, et need sarnanevad teiste samasugustega ning osutuvad seetõttu vasturääkimatuks; kolmandad vajavad oma tõenäosuse kindlakstegemiseks juba üksikasjalisemat uurimist.
annaabi.ee 
