Naisest teeb ta Jeesuse (lk. 24, 48). Raskem ja ilusam osa on kanda just lõpupoolses prelüüdis "Ristil ja mehel". Ristiusuga mängib ta veel katkendis poeemist "Valgustajad", kus issameie limusteilma kantud. Jumal olemise raskust ja võitlust teiste (eba)jumalatega hakkab ta pidama juba seitsmendal leheküljel. Tähelepanuväärne, et surematud on sümboliseeritud koertega, kas kerge isotammelikkus. Ülimuse tegelik olemus lk. 37 ja 38. Raamatu aistitavamaid kujundeid on karmad kaleidoskoobis, hingi kahmab mujalgi (lk. 19). Koerad ja koeralikkus terenduvad teisalgi kui taevaste juures. Otsib ta ju kallimatki lõhnana (lk. 26) ning truuduseilming, andumine, purjakil olemine on veidi koeralikud (lk. 12, 17). Võib mustast teestki purju jääda, mida autor korra jumala või pühakuna naudib (lk. 25). Jumala ja naise endasse ühendab ta (lk. 17), mil maailma hakkab sünnitama.
saaks ka nii öelda otsustajad kuskil mugavalt istuda. Tänu alamklassile on võimalik ka kõrgklassi tekkimisel. Kuid kui järgime seda lugu, siis me teame, et need, kel endal südant pole, lähevad põrgusse. Siin puhul ma mõistakski seda just nii, et nende hinged ei pääse igavikku, vaid nad peavad siia maapeale ekslema jääma ning proovima oma halbadest tegudest lahti saama ehk oma kogutud nahad ära müüma. Ja nii kaua me oleme siin, taassünnime, põletame oma eelmiste elude karmad, kui tuua paralleele ida-filosoofiaga. Kõige tähtsam, mis minu arust tuleb meeles pidada ongi, et andmisrõõm on suurem kui saamisrõõm. Järgides sellist lihtsat käitumisviisi ei tee me kellelegi haiget, ei ürita me kellegilt midagi saada. Ja kui me ei ürita kelleltki midagi saada, siis ei saa me ka solvuda nende peale, kui me neilt midagi ei saa. Kuid andes, näeme vaid enda ümber rõõmsaid nägusid. Iga meie liigutus
annaabi.ee 
