Valga gümnaasiumis 19241929. 19291938 õppis Kangro Tartu Ülikooli eesti ja üldise kirjanduse eriala, lõpetades magistrikraadiga cum laude. Ta kuulus üliõpilasseltsi Velesto Kangro oli ülikooli teaduslik stipendiaat, assistent ja õppeülesannetetäitja. Aastatel 1943 1944 töötas Kangro Vanemuise teatri dramaturgina. 1944. aastal põgenes Kangro Soome kaudu Rootsi. Järgnevalt töötas Kangro Värmlandi muuseumis Karlstadis arhiivitöölisena ning alates 1946 Lundi Ülikooli kunstimuuseumis fotograafina. Aastast 1950 elas ta Lundis, toimetades kultuuriajakirja "Tulimuld" ja juhtides tegevdirektorina Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastust. Ta oli seotud ka väljaannetega "Eesti sõna" (1942), "Puhkus ja elurõõm" (1943), "Kodukolle" (1945), "Stockholms-Tidningen" (1946). Kangro on kasutanud erinevaid pseudonüüme: Antsla Pännu, Herbert Viipilt, Joonas Taavet, Josef Tsaxtinis, Kroonik, O. J
ajalugu"(Ristikivi, 1967: 15). 1939. aasta 12. augustil abiellu Bernard Kangro loodusteadust õppiva üliõpilase Maria Vellneriga, kes oli tema kodukandi tüdruk ja nad olid vanad tuttavad (Kruus, 2003: 39). Kangro oli ülikooli teaduslik stipendiaat, assistent ja õppeülesannetetäitja. Aastatel 1943 1944 töötas Kangro Vanemuise teatri dramaturgina. 1944. aastal põgenes Kangro Soome kaudu Rootsi. Järgnevalt töötas Kangro Värmlandi muuseumis Karlstadis arhiivitöölisena ning alates 1946 Lundi Ülikooli kunstimuuseumis fotograafina. Aastast 1950 elas ta Lundis, toimetades kultuuriajakirja "Tulimuld" ja juhtides tegevdirektorina Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastust. Ta oli seotud ka väljaannetega "Eesti sõna" (1942), "Puhkus ja elurõõm" (1943), "Kodukolle" (1945), "Stockholms-Tidningen" (1946) (Kangro...2009). Bernard Kangro elutee lõpp oli väga traagiline. Nimelt 1974. aastal sattus ta autoõnnetusse,
annaabi.ee 
