Proovieksam Harjutus 1.3. 1.lugemine 1. Aureli meeleolu sünnimaalt lahkudes oli kõhklev, kuid lootusrikas. Ta pidi kõigiga hüvasti jätma, ema, Karlomekesega ja teistega. Aurel teadis, et see hüvastijätt on kõigiga igaveseks. Aurelit hoidis ema viimast korda käte vahel. Karlomeke andis Aurelile kaasa värskeid köömnekukleid, mida polnud Saksamaal saada. Aurel ei tahtnud saada emigrandiks ega võõrastes mõisates ja linnades ringi liikuda. Aurelil oli hullumeelne soov, ilma mingisuguse eesmärgi ja plaanita reisile minna. Aurel ei taha kuulata kibestunute hääli, hangehaldjate vestlusi, ta tahab vaid üksi olla. Aurel tahab iseendas selgusele jõuda. Aurel hakkas tasakesi kuulma muusikat, väikest meloodiat, mida polnud ta kuulnud. Aurel suhtus
Siinkohal tekib seos Friedebert Tuglase romaaniga ,,Väike Illimar", kus Illimari-nimeline poiss on tegelane teiselt poolt klaasseina, aidaülema perest. Tedagi huvitab mõisaelu. Uudishimulikult ootab ta parunipere saabumist, samuti peab ta tähtsaks mõisahärra matustel viibimist, seda küll salaja, just nimelt klaasseina tagant. Aurelil aga oli juba varakult olemas see tugev teadmine, et ta ei kuulu sinna ,,jämedakoelisse loomulikku ellu". Amm Mila ja mõisateenija Karlomeke on talle küll emotsionaalselt lähedased ja märgiliselt tähtsad, kuid juba siin tuleb välja osa tragöödiast, võib öelda, et Balti mõisnike tragöödiast. Juba sünnipäraselt on ette määratud, et ta ei kuulu teisest rahvusest ja alamast kihist teenijatega ühte. Vahetult pärast isa surma läks Aurel Riiga kooli. Ta võttis missiooniks võidelda venelaste vastu. Aurel alustas sellest, et ta ei kavatsenud vene keelt õppida. Baltlaste üldine
annaabi.ee 
