Paljud arhitektid said õigesti aru uue ehitusmaterjali – raua kasutamisvõimalustest, mis õigustas ennast eriti suure sildeavaga ruumide (turud, raudteejaamad) katmisel. Raudkonstruktsioonide kasutamine võimaldas arhitektidel projekteerida hooneid lähtudes nende otstarbest. Sajandi kaheksa- kümnendatel aastatel hakati metallkarkassi kasutama ka mitmekorruseliste hoonete ehitamisel. Töötati välja hoonete teraskarkassi põhimõtted ja hakati ehitama kergeid karkasshoonele omaseid fassaade. Joonis 15. Louis Sullivani esimesi kõrghooneid 16 ARHITEKTUUR 20. SAJANDIL Linnade plahvatuslik kasv tõstis omaette distsipliinina esile linnaplaneerimise. 20. sajandit on arhitektuuris käsitletud ka kui kõrghoonete sajandit. Ehitati kaubamajasid, raudteejaamasid, tööstusehitisi, valitsusasutusi, panke, teatreid, koole ja haiglaid. Oluliseks tähiseks kujunes raudbetoonkonstruktsioonide kasutuselevõtmine elamuehituses.
aasta maailmanäitust. 19.sajandi lõpul andis metallurgia kiire arenemine ehitajatele veel ühe väga tugeva ja hästi konstrueeritava ehitusmaterjali – terase. Eriti sobiv oli teras inseneriehitusteks. Terastarindite tohutuid võimalusi demonstreeriti 1889. aasta maailmanäitusel Pariisis. Sajandi kaheksakümnendatel aastatel hakati metallkarkassi kasutama ka mitmekorruseliste hoonete ehitamisel. Töötati välja hoonete teraskarkassi põhimõtted ja hakati ehitama kergeid karkasshoonele omaseid fassaade. Tüüpilise paljukorruselise metallkarkasshoone projekteerimine kus ühesuguste korruseelementide karkasskonstruktsiooni vertikaalsete ja horisontaalsete elementide lõikumine võimaldas hoone funktsionaalsust välja lugeda juba fassaadilt, tähendas arhitektuuris historitsismi ja eklektika lõplikku väljatõrjumist. Uus arhitektuuristiil sai tuntuks juugendstiilina (eri maades stiil tuntud ka art noveau, le style
annaabi.ee 
