kogust piiratakse teisaldatava elektritaraga. Oluline on seejuures piirata karja juurdepääs juba söödud karjamaaosale, et anda taimikule aega normaalseks ädalakasvuks. Nii paindlik rotatsiooniline karjatamine kui ka portsjonkarjatamine nõuab suuremaid investeeringuid karjatarade ja -teede ehitamisesse, joogikohtade sagedam transportimine ja pidev töö karjatamise organiseerimisel vajab ka enam tööjõudu. Samas on antud karjatamisviisi eeliseks rohumaasaagi efektiivsem kasutamine ja karjamaataimedele sobiliku kasvukeskkonna loomise läbi kultuurtaimiku pikem eluiga. Järelkarjatamisviisi on praktiseeritud nii loomade vaba- kui ka rotatsioonilise karjatamise tingimustes. Selle karjatamisviisi idee seisneb selles, et esimesena pääsevad karjamaale kõrgema toiteainete nõudlusega/vajadusega loomad, kelledele järgnevad koheselt väiksema toitainetevajadusega loomad, kes söövad allesjäänud rohu.
ning karjamaa kestus. Karjatamist on võimalik korraldada kahel viisil: 1) süsteemitu ehk vabakarjatamine ja 2) süsteemikindel ehk ratsionaalne karjatamine, mis jaguneb a)kopliviisiline, b(portsjoniviisiline, c)karjamaade vahelduv kasutamine, d)niiteline kasutamine ja e) ketitamine. Süsteemitut karjatamist kasutati varasematel aegadel laialdaselt. Tänapäeval võib seda kohata saartel ja laidudel ning mõnes looduslike piiretega (jõed, merelaht) suletud maastikul. Sellist karjatamisviisi kasutatakse põhiliselt Lääne-Eestis ja saartel lihaveiste karjatamiseks ranna piirkondades, kuid kohtab sageli ka mandril. Lisaks heintaimedele kärbivad lihaveised ka pajuvõsa. Lammaste karjatamine kuivadel paepealsetel muldadel aitab tõrjuda kadakate vohamist. Süsteemitu karjatamise viis seisneb sellest, et loomadele antakse korraga kätte kogu karjamaa. Kopliviisilisel kasutamisel on karjamaa jaotatud osadeks- kopliteks. Karjatatakse järjestikku vastavalt rohu kasvule
annaabi.ee 
