mullastik, taimestik, kariloomade liik, tõug, sugu, vanus, karjatamiskoormus ning kliima. Eri liiki kariloomad toituvad erisugustest taimedest. Sellest tulenevalt sobivad pärandkooslustele väiksed ja vähenõudlikud tõud. Eestis tuleks eelistada eesti hobust, eesti maatõugu veist ja lambaid, kuid tuleb arvestada sellega, et hobused ja veised ei sobi tallamisõrnadesse kooslustesse. Alljärgnevas referaadis kirjeldan lähemalt karjatamisviise, karjatamiskoormust ning nende mõju erinevatele taimekooslustele. 1. Karjatamisviisid Karjatamisviisid võib tinglikult jagada süsteemituks e vabakarjatamiseks ja süsteemseks e rotatsiooniliseks karjatamiseks. Esimene viis on laialt kasutusel näiteks Inglismaal, põhiliselt poollooduslikel rohumaadel. Seevastu rotatsiooniline karjatamine on levinud väga paljudes riikides ja eeskätt Uus-Meremaal on see enim kasutatud karjatamisviis.
Ka niidu kasutamine vaid öökarjamaana ei ole õige pärandkoosluse hooldamise võte. See toob kooslusesse väljast sisse lisatoitaineid, mistõttu rohustu muutub lopsakamas ja vaesub. (Kukk jt 2004) 12 Kokkuvõte Esimesed kariloomad olid veis, siga, kits ja lammas. Karjakasvatus on laiemalt välja kujunenud nooremaks pronksiajaks (X-VI saj. eKr). Karjatamisviise on kaks. Nendeks on süsteemitu ehk vabakarjatamine ja süsteemikindel ehk ratsionaalne karjatamine. Viimane jaguneb veel omakorda jaguneb kopliviisiline, portsjoniviisiline, karjamaade vahelduv kasutamine, niiteline kasutamine ja ketitamine. Karjatamiskoormus on lehmade arv eraldatud karjamaaosal või kopliviisilisel karjatamisel kopli ühel hektaril. Luhad, rannaniidud ja aruniidud on kõik kasutusel karjamaana, sest kui neid ei kasutataks siis võivad need võsastuda
annaabi.ee 
