on vaid üks mitmest rohumaade efektiivse kasutamise faktorist, millega me ei saa kompenseerida karjamaataimiku võimalike puudujääke, näiteks madalakvaliteetsest rohumaast tulenevaid puudusi. (http://www.pikk.ee/valdkonnad/taimekasvatus/rohumaaviljelus/karjatamise- viisid#.UugMj_0Zs1A) 2. Karjatamiskoormus Karjatamiskoormus näitab, mitu looma peaks optimaalselt karjamaal olema hektari kohta. Erinevatel taimekooslustele on välja selgitatud erinevad karjatamiskoormused, sõltuvalt koosluse taimestikust, mullastikust ja teistest tingimustest. Karjatamiskoormuse mõõtühikuks on lü/ha kohta. Loomaühik on üks veis või hobune, kaks mullikat või sälgu, kolm vasikat või varssa või näiteks viis lammast. Puiskarjamaade karjatamiskoormus soltub pinnase viljakusest ja niitmisintensiivsusest. Puiskarjamaa hooldamisel tuleb tagada puistu liituvus vähemalt 0,2, karjatada koormusega 0,31,0 lü/ha, vajadusel horendada
hektaril. Suurem karjatamiskoormus tõstab lambafarmi sissetulekuid hektari kohta kuigi suurema karjatamiskoormusega võivad kaasneda erinevad probleemid. Nendeks võivad olla väiksemad jõudlusnäitajad, suurenenud parasitaarhaiguste riskid, suuremad kulutused väetistele ja lisasöötmisele (Modern Shepherd, 1990). Pool-looduslike ja looduslike karjamaade saagikused on tunduvalt väiksemad ning seetõttu on soovitatavad karjatamiskoormused keskmiselt 2-3 lammast hektaril. Pool-loodusliku rohumaa karjasööda energeetiline toiteväärtus on madalam (8,5...9,5 MJ/kg/KA) kui kultuurrohumaade energeetiline väärtus (10...10,5 MJ/kg/KA).. Näiteks rannarohumaade karjatamiskoormuseks pakutakse Lotmani andmeil (1996) 1,8-3,3 lammast hektaril. Lammaste karjatamine rannarohumaadel aitab efektiivselt vähendada kadaka, kibuvitsa ja teiste põõsaste pealetungi.
annaabi.ee 
