Ühiskondlik korraldus: Kuni 1. aastatuhande lõpuni moodustasid orjad ja koloonid küllaltki suure osa Bütsantsi ühiskonnast. Orjad jagunesid riigi- ja eraorjadeks. Riigiorje kasutati raskematel ja ebameeldivamatel töödel, näiteks kaevuritena või mustusevedajatena linnades, eriti raskeks peeti galeeridel sõudvate orjade tööd. Mõnevõrra kergem oli ametit oskavate orjade elu riiklikes töökodades. Eraorje kasutati maal kas põlluharijate või karjastena, linnades teenijate- koduorjadena. Tolleaegsete ettekujutuste kohaselt andis peremeest saatev orjade ja kaaskondlaste hulk tunnistust isanda jõukusest ning ühiskondlikust positsioonist. Orjadel oli võimalus ennast suurema summa eest vabaks osta. Antiikajast pärineva arusaamise kohaselt oli orjapidamine asjade loomulik seisund, mida ristiusu kirik küll taunis, päriselt aga ei keelanud. Orjadeks võisid
Orja hind määrati tema soo, vanuse ja oskute määral. Odavamalt sai orje osta salakaupmeestelt, sest sel puhul jäi ära keisrile minev lõiv. Orjad jagunesid riigi- ja eraorjadeks. Riigiorje kasutati raskematel ja ebameeldivamatel töödel, kõige raskemaks peeti nende orjade olukorda, kes olid sattunud galeeridele sõudjateks. Kergem oli ametit oskavate orjade elu riiklikes töökodades. Eraorje kasutati maal põlluharijatena või karjastena ja linnades teenijate-koduorjadena. Selle aja ühiskonnas määras orjade rohkus isanda jõukuse ja positsiooni. Peremehe nõusolekul võisid ettevaatlikumad orjad avada oma käsitöökoja või väikese kaupluse, kuigi suur osa läks tulust orjapidajale, sai ori nõnda koguda raha enda vabaksostmiseks. Orjade pidamine oli kõigile loomulik, mida ainult küll ristiusu kirik taunis, aga ei keelanud. Ebakõlbeliseks peeti pidada orjana kaasmaalast, kes oli veel ka kristlane
annaabi.ee 
