Chloe otsustas, et võitja on Daphnis. Nad suudlesid. Nüüdsest nad ei suutnud enam lahus olla. Neid vaevasid kohutavad valud. Daphnis ja Chloe küsisid nõu Philetaselt. Philetsas rääkis neile armastusest. Vahepeal aga saabusid Daphnise ja Chloe elupaika mereröövlid, kes võtsid Daphnise kinni ja viisid laevale. Chloe oli samal ajal nümfide koopas peidus, aga veisekarjus Dorkon pekstakse surnuks. Veel enne surma, käsib ta Chloel Daphnise päästa, selleks kinkis ta Chloele karjapasuna ja käsib seda mängida. Chloe suudleb veel surijat ja hakkab karjapasunat mängima, ise mere poole kõndides. Kuuldes karjapasuna häält, tormavad loomad karjamaalt otse merre. Tekkis hiidlainetus, mis ajas laeva ümber. Rasketes rüüdes mereröövlid vajusid põhja, aga Daphnis pääses eluga kaldale. Methymnalased tulid maale, et seal lõbutseda. Nad tulid laevaga, aga laeva polnud millegagi kinnitada, nii võeti kinnitamiseks pajuoksad. Kitsed, kes aga olid mere
Eesti vanem rahvamuusika võib tänase inimese kõrvale tunduda harjumatuna, eriti kui see kõlab suures kontserdisaalis, sest tegelikult pole selline muusika sellise olukorra jaoks mõeldud. Rahvalaul oli rohkem kaasalaulmiseks, kui ainult kuulamiseks. See võimaldas inimesel erinevate meeleolude ja sündmuste puhul täiel rinnal hõisata, kogu südamest halada, sõnajõuga manada või laulu saatel rütmiliselt ringis sammudes ühtekuuluvust tunnetada. Pillimuusika hõlmas karjapasuna tuututused küngaste vahel, lõbusad või unelevad kandlehelid aidatrepil, torupilli kaasakiskuva, läbitungiva hääle kirmasel. Laul või pillilugu on omal kohal, kui see täidab selle kasutajate vajadused ning arvestades maailma kultuuride mitmekesisust, ei tarvitse olla niisugust muusikat, mis tunduks ühtviisi heana kõikide meelest. Tänapäeval on eesti vanem rahvamuusika elavas pärimuses säilinud vaid üksikutel äärealadel: Setus ja Kihnus
annaabi.ee 
