Suuremõisa bussijaamas. Pool seitse sai ta koju, sest tal oli üks kilomeeter koju minna. Hommikul läks buss veerand kaheksa. Liinibussiga, mis väljus Kärdlast kell 14.30, ei tohtinud koju minna, sest kaassõitjad hakkasid virisema, et buss on lastega ülekoormatud, lapsed peavad sõitma koolibussiga. Neid ei huvitanud, et esimese klassi laps saab õhtul kell pool seitse koju, kui väljas on juba kottpime, poed kinni ja karjanaised lüpsavad lehmi. Kell pool kolm läks liinibuss, kuid sellega ei tohtinud minna, sest direktor käis bussi ajal bussijaamas haarangut tegemas. Kui ta sai sealt mõne lapse kätte, viis ta lapse oma valge Moskvitsiga kooli tagasi. Ükskord lapsed, kes bussijaamas olid, märkasid direktorit ning jooksid metsa peitu. See oli koolikorrale vastuhakkamine. Metsa direktor järgi jooksma ei hakanud, ta sõitis minema. Lapsed läksid liinibussi peale ja said varem koju
See juhtum näitab, et omajagu jultumust oli nii metsavendadel kui nõukogude võimude esindajatel, igaühel ainult omamoodi. Oma vanemate tõttu kannatasid ülekohtuselt sageli ka lapsed. Tollal vaadati inimest selle järgi, kellega ta läbi käis. Nii ei saanud Leonhard Raudsepp kohe ülikooli sisse, sest tema peale vaadati viltu ja peeti rahvavaenlase pojaks. Röövimine polnud tollal ainult metsavendade ala. Sellega tegelesid ka nn. tavainimesed. Karjanaised varastasid laudast jahu või panid oma lehmadele paremat heina kõrvale. Need on veel väiksed asjad. Oli ka julmemaid lugusid, näiteks Johanna ja Justin Juurefeldti lugu. Nad läksid 1946. aasta detsembris loomade jootmise aegu Parvele, kui Parve elanike kasupoeg oli linnas koolis. Tapnud peremehe ja perenaise, võtsid nad nende villa, lõnga, riided, liha, katkise söetriikraua ja vähese raha. Kahekümne aasta pärast läks Johanna Tartu turule Parvelt varastatud kraami maha müüma
annaabi.ee 
