"Koerte kasvandik" Olaf Rebane Koostas: Olaf Rebane (surnud 1988) Elas Karksi-Nuias. Ta mängis rahvapilli, komponeeris valsse, maalis. Kirjutas raamatu 1970. aastal. Raamat on kirjutatud Juhan Kulli päeviku põhjal. Sisu tutvustus Raamat on ajaloolise taustaga ja räägib kahe poisi, Jaagu ja Juhani, uskumatust lapsepõlvest 18. sajandil Lõuna-Viljandimaal. Poiste elu keerdkäikude taustaks on tolleaegse Õisu mõisa elu-olu ja sakste suhted maarahvaga. Tegelased Jaak ja Juhan Kull Sivers Mihkel Kubjas Heins ehk Ints. Jaan Jakob Kärner Karjamees Jüri Koeraposs Hart Julie Mai Mihkel
laadalt ostsin suure pulli mis mul kalliks maksma tulli seitse rubla sularaha kaks pool naela kärjevaha laudjast lai ja seljast sirge kõhu alt oli kaunis kõrge mul polnd muud kui maksin raha köitsin härja vankri taha lasin aga lasin aga laadasõitu otse härrastega võitu jõudsin kõima mõisa vahel kuulen tõbras röögib järel härra see astus kiirel sammul valitseja tema kannul laudas on vist loomad lahti karjamees ei pea seal vahti mul polnd muud kui lasin aga minna mõisa vahel võib mõndagi olla jõudsin alla raba vahel juba tõbras loha järel jõudsin Söörikele välja mul polnd pulli enam olla paljad sarved paela sees hobu see vahutas ees oh mina vilets oh mina vaene mis mul kodus ütleb naene 12 Lisa 2 MIHKLI LAADA LUGU
suure suuga olnud; ellujääja, sest ta ei teinud midagi, mis olnuks talle endale kahjulik; hoolis endast; Lugu: Aastal 1911 läks ta Venemaale Volga äärde kindral Selivanovi mõisa viinapõletaja abiliseks. Ta sai tuttavaks kohaliku koolipreiliga, kes andis talle maateaduse õpikuid lugeda. Need sisaldasid valesid eestlaste ja lätlaste kohta. Ta veenis kooliõpetajat selles, et see on puhas laim ja too soostus mehega Eestisse kaasa minema, kus nad abiellusid. Perekond: Isa oli Harala mõisa karjamees. Kusta abiellus Anna Pavlovaga. Tal oli kolm poega, kellest jäi ellu vaid üks, keskmine. Surmapõhjus: loomulik surm 4.16. Anna Järvson (sünd. Pavlova) Sünnikoht: Venemaa Amet: kooliõpetaja Olemus: Veidike lihtsameelne, sest ta uskus siiralt seda, mis õpikutes kirjas oli, mõtlemata sellele, et balti parunid võivad alamate kohta ka meelega valetada. Kui ta aga kindlaid tõendeid sai, siis uskus ta neid rohkem kui kirjasolevat "tõde".