vahendusfirmadega konkureerides nõrgaks. Nõrgad ühistud aga muutusid koormaks niigi raskes seisundis olevatele taludele. Paljud Eesti talud sattusid väga suurtesse võlgadesse ja üpris suur osa neist pankrotistus. Riik oli sunnitud vastu võtma rea talude ja ühistute majanduslikku arengut soodustavaid seadusi. Resoluutselt piirati eraettevõtete tegevust, põhiliste põllumajanduskaupade eksport koondus keskühistute kätte. Majanduskriisini oli pearõhk karjamajandusel, kriisiaastatel hakati üha rohkem rõhku panema viljakasvatusele. 1932. aastaks kattis teraviljasaak juba Eesti aastase teraviljavajaduse, kuid loomapidamisest saadud tulud vähenesid 1932/33. aastal võrreldes 1927. aastaga peaaegu poole võrra (66,8 miljoni kroonini ehk 4,2 miljonit eurot). SAKMAA MAJANDUS Saksama läks kriisifaasi järk järgult ja suhteliselt varakult. Nimelt 1927. aastal vähenes Saksamaal tarbeesemete tootmine ja järgmisel aastal ka tootmisvahendite valmistamine
väliskaubanduses piirangud, sest tuli takistada siseturu jaoks vajalike kaupade väljavedu. Kaubanduse ja tööstuse arendamiseks anti erakapitalile täielik tegevusvabadus. Edu saavutati põlevkivitööstuses, mis pani aluse täiesti uule tööstusharule ja meelitas ligi väliskapitali. Kõikidest tootmisaladest kõige tähtsam oli põllumajandus, mis 1928. aastaks moodustas Eesti kogutoodangust 74%. Põllumajandustoodang saavutas kõrgseisu 1927/28 aastal. Põllu- majanduses oli pearõhk karjamajandusel. 1927 aastal saadi ainuüksi loomapidamisest 135,9 miljonit tulu. (Tomson 1999: 45-47) 1919. aasta maareformi seaduse alusel likvideeriti Eestis 1100 mõisa, mis asendati 51 tuhande taluga (Leetsar 1999:27) Maareformi tulemusena tõusis produktsioon. (Tomson 1999: 47) Ühistute asutamine kujunes massiliseks, neid asutati igas külas ja nad kujunesid omavahel tõelisteks konkurentideks, mis kokkuvõttes kahjustas maaelu. (Leetsar 1999:28)
annaabi.ee 
