Loomade kasvatamisel liha saamiseks on omad tagajärjed. See toob kaasa vihmametsade hävimise, globaalse temperatuuri tõusu, vee saastatuse, vee puuduse, kõrbestumise, energiavarude väärkasutamise ja maailma näljahäda. Põllumaa, vee, energia ja inimeste jõupingutuse kasutamine lihatootmiseks pole just tõhus moodus Maa loodusvarude kasutamiseks. Alates 1960dast aastast on Kesk-Ameerika vihmametsadest mahapõletatud ja maha saetud 25% selleks, et luua karjamaasid veisefarmidele. Hinnangute järgi iga neljas unts (25,6 grammi) hamburgerit, mis on tehtud kunagise vihmametsa maa-alal üleskasvanud veiselihast, hävitab 55 ruutmeetrit troopilist vihmametsa. Ligikaudu biljon inimest kannatab meie planeedil nälja ja alatoitluse käes. Igal aastal sureb nälga üle 40 miljoni inimese ja enamuse nendest moodustavad lapsed. Sellest hoolimata kasutatakse enam kui kolmandikku maailma viljasaagist loomade toitmiseks. Ameerika Ühendriikides söödetakse
Tema silmad, kõrvad ja ninasõõrmed paiknevad kõrgel peas, seetõttu pole sukelduvat kapibaarat praktiliselt näha ning seda ka siis, kui supled või veetaimi hangib. Söömas käib ta hommikul vara, hilisel pärastlõunal või öösiti ning seejuures läbib ta pikki vahemaid oma territooriumil, enne kui ta puhkekohta naaseb. Ta näksib rohtu suurte laiade lõikehammastega ja peenestab neid purihammastega. Osades piirkondades kütitakse neid, kuna nad söövad karjamaasid puhtaks pakkudes konkurenti kodustele karjaloomadele. Kapibaarad on sellistes piirkondades oma toitumisharjumusi muutnud ja käivad seal söömas ainult öösiti ning pimeduse katte all. Põua perioodil kogunevad maailma suurimad närilised väikeste veesilmade äärde ja moodustavad kuni 100'st loomast koosnevaid karju. Tavalisel perioodile koosneb nende kari 10-40'st isendist, kes üheskoos rahumeelselt toitu hangivad. Päevas söövad täiskasvanud isendid 2,7 3,6kg taimset materjali
annaabi.ee 
