oleks talle vääriline koht. 19.sajandil olid peamised toiduained pärit oma majapidamisest:rukkijahu, tangud, odra-ja nisujahu, herned, kartul, soolaliha. Väljastpoolt osteti ohtrasti silku. Põhitoiduks oli leib ja kartul. Traditsiooniliseks joogiks oli õlu. Üsna tihti keedeti jahukörti, mille kohta õeldi, et see seisab kõhus niikaua kui üle aia ronida. Sügiseti pandi tareahju tihti naereid ja kaalikaid küpsema. See oli harilikult karjalapse töö. Küpsebud kaalikas oli väga maitsev, eriti siis, kui ta oli jahtunud. Sellest siis ka ütlus, et küpsed kaalikad ja ämmad on ainult siis head, kui nad on külmad. Tänapäeval käiakse aga tihti kohvikutes ja restoranides, raisates palju raha kallite roogade peale . Oma kodus on igal perel oma toidukombed ja igal pool ei ole ainult kolm või kaks söögikorda päevas, paljud söövad rohkemgi. Mõned inimesed ei söögi korralikult, näiteks sooja
Kui kartul oli pehmeks keenud, kurnati vesi välja ja pandi ilma kaaneta pada tulele, et kartulid kuivaksid. Peamine kartulikõrvane oli soolasilk. Igaüks võttis laualt silgu sabapidi ja lõi silgu sabapidi vastu kausiäärt, et sool maha rapuks. Peale hammustati kartuloit. Silku söödi ka sedasi, et pandi koos kartulitega keema või asetati kuumade kurnatud kartulitele. Kaalikas, supp ja käkk Sügisel pandi tareahju naereid ja kaalikaid küpsema. See oli karjalapse töö. Kaalikaviile pandika kartuli-tangusupi sisse, mida keedeti katlas. Kartuli-tangusuppi keedeti rohkem, kui tangusuppi. Seda sellepärast, et see oli toitvam ja tangu läks suppi vähem. Kuna tangud vajusid põhja, oli supil tihti kõrbemaitse juures. Mulgimaal keedeti tangusupis odrakäkke. Selleks võeti supileent, lisati munad, segati juurde nii palju odrajahu, et saaks käte vahel vormida käkid. Kui käkid pinnale kerkisid, olid need valmis
annaabi.ee 
