hoiule, kes pani selle ahju peale.Mõni aeg hiljem murdsid koerad maha hobuse, kes oli püherdama heitnud. Metsaisale esitati jälle kaebus ja kutsuti koerad taas kohtusse.Koerad vaidlema, et nemad pole midagi valesti teinud ja Metsaisa tunnistuses oli selge sõnaga kirjas, et mis ise maha langeb, on nende toit.Seda, et see maha langev peab ka surnud olema, seda polevat ju tunnistuses kirjas.Kohus nõudis tunnistuse ettenäitamist. Karjakrants pani suure jooksuga kassi juurde, kelle käes tunnistus pidi olema, aga ei leidnud kass seda tunnistust. Hiired olid selle puruks närinud ja poegadele tükkidest pesa teinud.See lugu ajas kassi hiirte peale vihaseks ja ta hakkas hiiri murdma.Krants omakorda vihastas kassi peale ja ei salli teda tänaseni. Asjatu ootamine aga tüütas teised koerad ära ja nad läksid Krantsi otsima ja otsivad veel tänasenigi, sest kui sa juhtud tänaval tähele panema kaht koera, siis vaata, kuidas nad
näinud. Tambet vangutas mitu korda murelikult pead ja pomises: «Paha lugu. Väga paha lugu.» Tervel teel kirudes, longates ja sulaseid ähvardades jõudis kubjas koju. Parajasti astus noor lossihärra salga võõrastega lossitrepist alla. Nad olid pruukosti lõpetanud ja kõik heas tujus. «Teid ma nii ruttu minema ei lase!» hüüdis Oodo, kelle nägu lustist läikis. «Te peate mind aitama leinapäevi lühendada . . . Mis sina longid, vana karjakrants? Mis tõbi sul on, et nii haige näo teed?» Viimased sõnad olid öeldud kupjale, kes sulaste seltsis trepi ette astus. Ta lonkas viimastel sammudel nii raskesti, et näis, nagu lüheneks tal astudes kord parem, kord pahem jalg, sealjuures oigas ning ähkis ta südantlõhestavalt. Härra ette astudes pani ta käed risti, kummardus maani, lõngutas pea rinnale ja hakkas liigutava nutuhäälega kaebama: «Härral on hea naerda, härra on härra ja võib oma sulasega teha mis tahab. Aga mind on
annaabi.ee 
