Neid valmistati enamasti kodus. Selleks kasutati looduslikke materjale: nahka, puukoort, pilliroogu, sarvi, putke, puulehte, kõrsi Tunti nelja liiki pille : Puhkpillid pajupill, vilepill, roopill, kõrrepill, torupill, karjapasun, karjasarv. Keelpillid kannel, väikekannel, viiul, hiiukannel, põispill. Lõõtspillid Löökpillid krapid, karjakellad, helirauad, pingipill, jauram. Parmupill anti teateid edasi, mängiti tantsuks, saadeti tavandi ja maagilisi toiminguid, mängiti ajaviiteks või laste lõbustamiseks. Pillimuusika oli olulisel kohal inimeste elulaadis. Uuemad rahvalaulud olid tavaliselt pikad, jutustava sisuga ja koosnesid salmidest. Nende arv võis ulatuda mitmekümneni. Tekstid olid lõppriimilised. Eeskujuks oli nii kirikulaul kui saksa tõlkekirjandusest pärit luule
kui me üheskoos raiusime mättaid, juurisime pajupõesaid ning kiskusime vaevakaski vikati eest risust. Ja ei mitte, et mina tahan muu asja peale mõelda, vaid ainult selle peale, et mina olen Vargamäelt tulnd ja tahan ka sinna tagasi minna. Ja kui ma ükskord suren, siis teen omale Jõessaare ilusa haua ja panen talle raudaia ümber ning pika torni ristiga peale, mis hiilgab päikese käes, kui helisevad karjakellad ümber ning kui linnud laulavad. Ja kodust teen sinna ilusa tee, kahel pool kraavid, kadaka ja kuuseoksa kood põhja ning kivirähka paksult peale, sest sellest, jumal tänatud, Vargamäel puudu ei tule ja seda teed mööda võib igaüks, oh armas isa, minna kuivijalu vaatama, kus puhkab sinu kallis poeg Andres, kellest pidi saama küll Vargamäe peremees, aga kes läks võitlema oma isakodu ja kalli sugurahva ja vendade kuulsuse eest, nii
annaabi.ee 
