Uus hoone kerkis aga kahekorruselisena ja kivikatusega. Ridamisi kerkis ka kõrvalhooneid. Aidast ja kivitallist moodustus härrastemaja ette sümmeetriline ansambel. Aida ja talli vahele ehitati kolonnaad ja selle keskele nelja sambaga kujundatud värav.Otse väravast algas mitme kilomeetri pikkune sirge allee, mis viis Halliste Püha Anna kirku ja perekonna matmispaiga ehk Solitude juurde. Ansamblisse kuulusid teenijamajad, karjahooned, millest tähtsamad olid viina- ja õlleköök, kaks vesiveskit ja üks tuuleveski, magasiait ja menagerie koht, kus julm mõisnik hoidis oma külaliste lõbustamiseks metsloomi. Mõisnik palkas pargi kujundamiseks aedniku Johann Friedrich Semischi Saksamaalt. Pargi kujundamisele andis häid võimalusi mõisasüdant läbiv sügav org. Park laienes mööda oru külgi, oru põhjas asetsesid tiigid poolsaarte ja saartega, purrete ja paadisildadega
Kõrvalhooned just kui iseseisvusid arhitektuuriliselt ja nad ei pidanud enam järgima kõigi uusi moevõtteid, mida peahoone tegi. Eelkõige järgiti kõrvalhoonete püstitasmisel utilitaarseid faktoreid, nagu materjal, konstruktsioon. Püsima jäi sajandeid kestnud jaotus: Lõuna-Eestis kasutati materjalina telliseid ja maakivi, Põhja-Eestis, saartel paekivi. Ornament tuletati ehitusmaterjali kasutamisest, faktuurist. Kõige suuremaid komplekse moodustasid viinavabrikud, järgmisena karjahooned (piimakarjakasvatus oli muutunud oluliseks majandusharuks). Viinapõletamine tõusis siinsete mõisate oluliseks majanduslüliks XVIII sajandi kolmandal veerandil (1766. a. avanes Eesti- ja Liivimaa alkoholile Vene turg). Viinatootmisest järelejääva praagiga nuumati kariloomi. Viina tootmisest sai peamine mõisate tuluallikas. XIX sajandil hakkas viinaköökide arv aga vähenema, sest tootmine arenes kontsentreerumise suunas. Viinakööke tuli nende olulisuse ja
annaabi.ee 
