Suhtlemine Kui elevandid põõsastikus teineteisega silmsideme kaotavad, annavad nad endast märku valju norsatusega. Kunagi tõlgendati neid häälitsusi kui kõhukorinat. Tänapäeval on aga teada, et need on pärit ninast, londist ja kurgust. Need hääled meenutavad kurgu kuristamisel tekkinud heli. Kohe, kui elevant märkab ohtu, muudab ta helikõrgust või jääb kiiresti vait. Kui üksikute isendite vahel tekivad konfliktid, lahendatakse need tavaliselt rahumeelselt. Karjahierarhias madalamal astmel seisvad loomad alistuvad tavaliselt kohe kõrgemalseisvamale loomale, kui too hakkab ohtlikke zeste tegema. Ohtlik zest on näiteks see, kui ta vehib londiga või keerutab üles tolmupilvi. Sellistel hetkedel võib kuulda ka elevantidele iseloomulikku pasundamist. Neid märke tehakse ka vastase, kiskjate või inimeste eemalepeletamiseks. Toitumine Elevandid on rohusööjad. Nad söövad rohtu, lehti, peenemaid oksi ning puuvilju. Nad
Hundid on karjalise eluviisiga loomad. Karja koospüsimise ja distsipliini huvides kehtib täpselt paika pandud võimuhierarhia. Alfa isas- ja emasloom kontrollivad kõiki karjas toimivaid tegevusi. Nemad on ka ainsad, kes tohivad karjasiseselt järglasi saada. Suuremates karjades järgnevad alfaloomadele beetaloom, kelle kohtustuseks on hoolitseda alfaisase ja -emase järglaste eest, kui nad ise on jahiretkel, või mõnel muul põhjusel karjast eemal. Beetaloomale järgnevad karjahierarhias noored ehk eelmise aasta kutsikad ning nendele järgnevad kutsikad. Beetaloomad on kõige tõenäolisemad järglased karjajuhi kohale, kui alfaloomadega peaks midagi juhtuma. Mõningatel juhtudel võivad nad hoopis karjast eemalduda ning luua konkureeriva karja, kus just nemad ise etendavad alfaloomade rolli. Karjast lahkuma sunnib loomi tavaliselt sugutung, mille rahuldamine pole võimalik olemata alfastaatuses. Huntide jooksuaeg on jaanuaris-veebruaris
annaabi.ee 
