kandmist peeti vaba mehe tunnuseks, samas kui relvade puudumine näitas isiku madalat päritolu. Keskaegne relvastus jagunes ründe- ja kaitsevarustuseks. Viimase hulka kuulusid kaitserüü, kiiver ja kilp. Ründerelvade seas eristuvad kaks suuremat rühma: vähivõitlusrelvad (mõõgad, odad) ning laskerelvad (vibud, tulirelvad). Mõõk sümboliseeris õiglust ja õigeksmõistmist, vahel oli mõni mõõk ka võimutähiseks. Kurjategijate hukkamisel peeti auväärsemaks karistusviisiks mõõgaga pea maharaiumist, mis viidi täide linna turuplatsil. Hukkamist viis läbi timukas. Varakeskajal kasutasid rüütlid enda kaitseks soomusrüüsi, mis koonses väikestest soomuskujulistest metallplaadikestest.
Nii sümboliseeris osa relvi teatud sotsiaalset kuuluvust: näiteks mõõga kandmist peeti vaba mehe tunnuseks ja relvade puudumine näitas isiku madalat päritolu. Mõõgal oli läbi keskaja eriline tähtsus, kuulsaid mõõku pärandati isalt pojale ja nii said nad kõige väärtuslikumateks perekonnareliikviateks. Mõõk sümboliseeris õiglust ja õigusemõistmist. Kurjategijate hukkamisel peeti kõige auväärsemaks karistusviisiks mõõgaga pea maharaiumist, eriti kui see viidi täide linna turuplatsil. Kasutusel oli spetsiaalne timukamõõk, mida ei tohtinudki millekski muuks tarvitada. Relvade liigitus Keskaegne relvastus jagunes ründe- ja kaitsevarustuseks. Viimase hulka kuulusid kaitserüü, kiiver ja kilp. Ründerelvade seas eristuvad kaks suuremat rühma: lähivõitlusrelvad mille alla kuuluvad mõõgad, odad ja muu taoline, ning laskerelvad kuhu kuulusid ammud, vibud, kiviheitemasindad ja muud
annaabi.ee 
