Karistusteooriad – näitab karistusõiguse legitiimsuse (mis õigusega riik karistab) ja annab lähtekohad karistuse mõistmise alustel. Need põhjendavad riigi karistusvõimu ja mis mõttega repressiooni ja preventsiooni rakendatakse. Tänapäeval: Absoluutne karistusteooria – karistuse mõte ei ole milleski muus kui kuriteos (kui kuritegu on toime pandud, siis mis põhjendust karistusele veel vaja on). Kuriteo raskust peegeldatakse karistuses. Karistusteooriatest vanim ja tänase päevani kasutusel. Teoorial on ka puudusi, sest karistuse protsess ei arvesta seda inimest eraldi (isikut), mis temast edasi saab jms. Relatiivsed karistusteooriad o Üldpreventsioon Negatiivne – 19. Saj algusest pärit, karistus peab omama toimet mitte ainult konkreetsele isikule, vaid ühiskonnale. Peab olema teadmine, kuidas seesuguse teo eest
Karistust kui pidurdavat kasvatusvahendit kasutatakse siis, kui kasvatatav ei täida nõudmisi või rikub käitumisnorme ja -reegleid. Karistus peab seostuma väära käitumisega ja muutma selle ebameeldivaks, nii et valiku ees seistes otsustataks soovitava käitumise kasuks. Karistuseks võib olla kõik, mida sellena tajutakse, näiteks laitus, jahe suhtumine, rangus, ähvardus, millestki ilmajätmine jms. Mis on karistuse mõte? Peeter Põld otsib sellele küsimusele vastust erinevatest karistusteooriatest. Kõige vanem arusaam on see, et karistus on puhas lepitus- ehk t a s u m i s a b i n õ u, mis toob selle valu ja paha, mida õigusrikkuja teistele on tekitanud, tagasi talle endale. Selle valu või kahju tagasiandmisega sünnib lepitus. Karistuse objektiivne külg on see, et karistatud isik ühiskonnaga jälle lepitatakse, subjektiivne külg aga see, et karistatava enda südametunnistust sellega kergendatakse. Sellega tahetakse
annaabi.ee 
