- üldsuse kaitsmine seeläbi, et kurjategija isoleeritakse (kindlustamine); - kurjategija taunimine talle karistuse kohaldamisega (hirmutamine); - kurjategija selline mõjutamine, et ta uusi kuritegusid ei sooritaks (kasvatamine). Liszti teooriat võib jagada positiivseks (karistus on suunatud süüdlase parandamisele ja tema tagasitoomisele ühiskonda) ja negatiivseks (kurjategija kahjustamine või hirmutamine) eripreventiivseks karistusteooriaks. Positisvislik teooria, eriti positiivne eripreventsioon on ka tänapäeval suhteliselt tugeval positsioonil, on toeks kriminaalõiguse sotsiaalriiklikule funktsioonile. Kriitika: õigusriikliku aspekti silma pidades karistatakse kurjategijat juba nagu ette, et ta tulevikus enam kuritegusid toime ei paneks. Samuti ei räägi eripreventsiooni teooria karistustest midagi, mis annab võimaluse kehtestada tähtajatuid karistusi. Veel, juhukurjategijad, ettevaatamatusest kuriteo
tagasi talle endale. Selle valu või kahju tagasiandmisega sünnib lepitus. Karistuse objektiivne külg on see, et karistatud isik ühiskonnaga jälle lepitatakse, subjektiivne külg aga see, et karistatava enda südametunnistust sellega kergendatakse. Sellega tahetakse eelkõige karistatava enda käitumist parandada: äratada süüaluses teadmine, et ta on teinud ülekohut, esile kutsuda häbi ja kahetsust. Seda lepitus- või tasumisteooriat nimetatakse ka absoluutseks karistusteooriaks. Clive Lewis väidab, et igasugune karistus muutub ebaõiglaseks, kui sellest eemaldada ärateenimise ja kättetasumise idee. Kättemaksuhimus endas sisaldub õiglusetuum, täpsemalt selle nõudmises, et kurja inimest ei tohi jätta täielikku rahulollu oma kurjuse üle ning seda peab laskma talle paista sellisena, nagu ta õigesti paistab teistele inimestele - kurjusena. Relatiivsetest karistusteooriatest tuleks kõigepealt nimetada k i n d l u s t u s t e o o r i a t,
annaabi.ee 
