võrreldavates olukordades omavahel sarnased ja võrreldavad. Samas sätestab seadus, et karistus mõistetakse või määratakse kogutud tõendite pinnalt karistuse määraja siseveendumuse kohaselt. Käsitledes näiteks liiklusseadusest tulenevat karistusi määramist tekkib küsimus kuivõrd need karistusi on õieti määratud ja õiglased. Siin tuleb mängu inimlik tegur, mis võib kaasa tuua erinevad karistused sarnastes olukordades. Üheks erinevuse põhjuseks võib olla karistuspraktika näiteks regiooniti ehk ühe regiooni karistuspraktika võib oluliselt erineda teise regiooni praktikast. Riik on püüdnud siiski karistuspraktikat ühtlustada, kuid seni ei ole see erinevate institutsioonide vahel väga õnnestunud, seega ei ole välistatud, et erinevate karistajate määratud karistused sarnaste asjade eest võivad olla erinevad. Tekkib küsimus, kuivõrd see on õiglane konkreetse kannataja jaoks? Samas kui kannataja leiab, et
arvestuslikuks süütegude kasvuks ca 56%. Toodud faktidest võib järeldada, et nimetatud seadusemuudatusega suurenes toimepandud pisivarguste hulk ning nende toimepanijates karistamatuse tunne ning kindlus, et pisivarguse toimepanemine ei too kaasa kriminaalkaristust. Seega võib väita, et väärteokaristused korduvate pisivaraste suhtes ei täitnud oma eripreventiivset eesmärki. Ka Siseministeerium möönab, et senine karistuspraktika ei ole olnud toimepandud rikkumiste suhtes ilmselt piisavalt proportsionaalne ning politseil oleks vaja rakendada karistusvõimu senisest rangemalt.88 Ka lähiaastate statistika näitab karistusjärgse kinnipidamise vajalikkust. 2008. aastal kasvas isikuvastaste kuritegude arv 8,9%. Seda eelkõige kehalise väärkohtlemise aga ka seksuaalse enesemääramise, eelkõige vägistamise vastu suunatud kuritegude kasvu tõttu. Samas jätkus 2008
Samas muutustest tulenevalt oli kuritegevuse hulk suurenenud. 1998 suurendati prokuratuuri rolli. Talle pandi kohustusi (eeluurimise peatamise kinnitamine, süüdistuse kinnitamine enne esitamist). Samuti suurendas prokuratuuri rolli lihtmenetlus. 2001 muudegi prokuröri kohtust osavõtt kohustuslikuks. Meie õigussüsteem aga unustab kontrollida, kas karistus on oma eesmärgi täitnud, st kas inimene on pärast karistust ka otsustanud edasisi kuritegusid toime mitte panna. 3.2. Karistuspraktika Reaalse vangistuse tase on vähenenud (30% 25%). Sagedamini kasutatakse aresti (juba 5%). Reaalse vabadusekaotuse kohaldamise absoluutarvud on kasvanud 3 korda, võttes aga arvesse aresti järjest sagedasema kasutamise, on vabadusekaotuslike karistuste määramise arv kasvanud enam kui kolm korda. Kahtlemata näitab vabadusest ilma jäetud isikute arvude pidev suurenemine seda, et väiteid karistuspraktika leebemaks muutumisest ei saa võtta vaieldamatu tõsiasjana.
annaabi.ee 
