esimese tunnustuse. Kui 17aastane noormees lõpuks koolist lahkus, tõenäoliseöt seda mitte lõpetades, oli ta karikatuuridega teeninud juba oma esimese raha.(Zeidler 2007, 9) 1.2 Noor karikaturist Kuuldused Monet' oskustest humoorikalt inimesi kujutada levisid peagi kogu Le Havre'is. See sündis eelkõige tänus sellele, et tal avanes võiamlus oma pilte Pariisi tänavas asunud Gravieri raami- ja värviäri vaateakenale välja panna. Peagi ei karikeerinud Monet ainult kultuuritegelasi ja poliitikuid, kelle nimed päevalehtede kaudu kõigil suus olid, vaid sai ka esimesed tellimused sõpradelt ja tuttavatelt. 1858. aastal võeti üks Claude'i maal vastu Le Havre'i linna poolt korraldatud näitusele. See veenis noort maaliat, et tal on piisavalt annet saada elukutseliseks kunstnikuks. Kõik tähtsamad kunstikoolid asusid Pariisis ning hoolimata isa ägedast vastuseisust, otsustas Claude sinna suunduda.(Mason 1997, 7)
jutustuste võtlevat suunda. Omapäases satifrilises laadis kirjutatud teos on «Tallinna narrid ja narrikesed» (1892). Siin kujutab Bornhöe mitmesuguseid vana Massiüiskonna tingimustes veidruseni virildunud tü upe, kes on tüised, käutud ja naeruvä arsed, olgu nende narruseks siis kuulsus, raha võ armastus. Eriti teravalt on Bornhöe oma satiiris väja naernud kodanluse alusetut kul-tuuriupsakust ja «eesti suurvaimude» väjahaudu-mise maaniat; eelkõge on Bornhöe halastamatult karikeerinud tolle ajajägu rohkearvuliste epigoonlike sulesorkijate andetust ja harimatust, rumalüeolevat suhtumist rahvasse ja üdse madalat vaimset tasapinda «kirjanik» Salomon Vesipruuli halenaljakas kujus. Juba kangelase nimigi on paljuülev, väem ilmekas pole tema «loominguliste meetodite» kujutamine. Bornhöe teeb naeruks idealiseeriva, elu vä arnätusi kinnimäsiva kirjanduslaadi, võtsi ja ebaelu-lise väjamõldise, mille vastu tollal oma satiiriliste tö odega väja astusid ka realistideks
annaabi.ee 
