Väga tore oli üle pika aja neid stseene uuesti kogeda. Teine vaatus põhineb raamatul „Pipi Pikksukk Lõunamerel“, kus lapsed reisivad Pipi isa juurde Lõunamere saarele. Teel sinna saavad lapsed meres ujuda koos kalade, meduuside ja meritähtedega. See vaatus hõlmab muu hulgas Havai päritolu Lõunamere saare elanikke ja karja ahve. Tantsijad saavad oma paksudes kasukates korralikult higistada. Mulle meeldis kuidas Bo-Ruben Hedwall oli teostanud lavastuse. Lavastus oli värvikas, karikatuuriline ja vallatu. Visuaalselt oli parim asi teise poolaja alguses nähtud ujumisstseen, kus Pipi, Tommi ja Annika lendavad mööda lava trossidega ringi immiteerides ujumist. Kõik üleminekud olid nii sujuvad, et ma ei pannud isegi tähele, millal hakati asukohta vahetama, valgusega mängiti osavalt. Lavastus oli terviklik ning hästi ülesehitatud, vaatasin koguaeg huviga. Mulle väga meeldis, kuidas oli lahendatud Pipi hobuse tegelaskuju, see hobune ajas mind mitu korda naerma
(Oidipus ei olnud süütu ja tema surm rahuldas jumalate tahtmist). Norm oli jumalate õiglus ja see tuli teostada. Euripidese puhul alustatakse intriigi jumalad on isekad. Kui keegi saab sündmused enda kasuks keerata, siis ei ole enam norme/objektiivset õiglust sealt algab juhuse osa. Juhus on see mida saab juhtida. Pärast Euripidest tuleb komöödia sajand (4. sajand eKr): komöödia saab karakteri, juhuse ja intriigi. Vana-atika komöödia: poliitiline, päevakajaline, satiirne, karikatuuriline. Vana-atika komöödia juured asuvad dionüüsiates kommostes (lõbus, lärmav kamp, laule esitati pärast ohverdust). Kommos oli komöödia. Trogos sokk, oode laul, tragöödia siis sokulaul. Tragöödia oli pidulik, ülev, dionüüsia tseremoonia osa ametlik osa, komöödia oli aga osa peost. Vana-atika komöödiale järgnes aga juba Kesk-atika komöödia, kus keskenduti juba igapäevaelu kujutamisele. 6. Aristophanese maailmavaade ja tema "Konnad" ning "Pilved"
annaabi.ee 
