"Põleva laotuse all" (1945) "Kohav rand" (1948) "Selgel hommikul" (1950) "Unistaja aknal" (1959) "Rannalageda leib" (1965) "Tuule valgel" (1977) "See kauge hääl" (2000) "Aastad ja päevad" (mälestused). Tallinn, Tänapäev 2006. Tunnustused 1957 Eesti NSV teeneline kirjanik 1971 Eesti NSV rahvakirjanik 1994 Rahvuskultuuri Fondi elutöö preemia 1998 Valgetähe III klassi teenetemärk 2005 riiklik elutöö preemia Talv Talv on ilus. Vaata tüdrukut, kes sulle vastu tuleb! Veri kargleb põskedes. Rind paisub suusakeppidele tõugates. Pikk kael pakasele alasti. Ripsmeis suur härm. Isegi õnnetu nõndaviisi, et veri kargleb põskedes. Ka õnnetu nõndaviisi, et pikk kael alasti pakasele ja rind paisub suusakeppide tõugetes. Kasutatud kirjandus http://et.wikipedia.org/wiki/Debora_Vaarandi http://www.miksike.ee/docs/lisakogud/kirjandus/vaarandi.htm http://nukikad.onepagefree.com/?id=3673&onepagefree=1bgdk48
saand merest maantee - taeva viiv. käsi, küljes mõni muu? Ees samme vibuhändlik sirk, Sammun, koban samas kongis, pää kohal tuiskab tuulekuul. mille varbadega harjut. Ja riideis tuul ning põues tuul - Kauakestvas leinarongis löön ise õõtsuma kui pirk. hädakisad ammu karjut. Ja rannal valge varvas-aid. Silmil vist on surilina; Kolm mütsi, miski mütse all: häälitsed kui võõras lind. sääl kargleb kaarik-kukerpall, Ons see minu oma mina? kui sõidaks võõraid teid ja maid. Ons see minu oma rind? Käin ise võõraid teid ja maid. Millal kõrv mu üle vere Kõik ümber kirev, kuld ja küüt, erksalt kuulatusse vajuks? kui oleks rõõmud pihku püüt, Siis üks algav ootushere mu käsutada jalamaid. aimus tiineid tunde tajuks. Ju hõõgub päikses kõrvalest. Ärkaks jooks mu põlvekedras,
tuul puhkab hommikul, kuid käokene kukub: ,,Kuk-ku! Kuk-ku!" Poiss karja välja ajab, lä'eb üle nõlvaku, seal kuuseladvast kajab: ,,Kuk-ku! Kuk-ku!" Vist ennustada püüad head mulle, linnusuu, et nõnda kaua hüüad: ,,Kuk-ku! Kuk-ku!" Linavästrik Kust ta tõusis, mine küsi -- kivilt, künkalt, kesarüpest? Tunnen teda kergest hüppest: västrik. Ei tal ole püsi. Keksib, kargleb õueaial, lendleb, lendleb, laskub maha, eksib risurünka taha; näe nüüd istub võrguvaial! Kust ta tõusis, mine küsi -- kivilt, künkalt, kesarüpest? Tunnen teda kergest hüppest: västrik, kellel pole püsi. Väike Mall karjas Punub jaanilillist pärga, kõrval kõnnib lambatall, hõikab mullikat ja härga -- karja läheb väike Mall. ,,Musti, Musti, tule ruttu hüüab koera ärevalt.
annaabi.ee 
